Ola!

Alustame siis algusest: Istusin lennukis ja tundsin mingit suurt heldimust, et mu ümber on nii palju ilusaid ja häid inimesi :). Eesti kliimast (mille üle see suvi küll haruldasel kombel vinguda eriti ei saa) ja muust ma selle aja jooksul ilmselt puudust väga ei tunne, küll aga inimestest. See suvi oli tõsiselt tore just tänu teile, mitte isegi niivõrd päikesele (kuigi vb päikesel oli ka sellele positiivne mõju?).

Lõpp oli lennu ülejäänud osast veidike põnevam. Mingi 10 min enne maandumist tekkis turbulents, mis tõi minu jaoks kaasa huvitava tähelepaneku- inimeste usaldus lennukitesse ja pilootidesse on minu eelmistest reisidest tähelepanuväärselt tõusnud. Kui varasemalt mäletan seoses turbulentsiga inimeste ehmunud ja ärevat reaktsiooni, mis sisaldas mõnd murelikku ohet, kiljatust või vähemalt muidu tõsist nägu, siis seekord olin sattunud adrenaliinisõprade sekka (vb lugesid ka nemad, et lennukis on saba juures kõige turvalisem istuda- risk surma saada on  Google andmetel “vaid” 28%). Rõõmsaid kilkeid ja naerul nägusid ilmnes üllatavalt palju, eks ka minul kiskusid suunurgad ülespoole- tekkis selline Tivoli tunne- et raputab igatpidi, aga reaalset ohutunnet ei ole, sest Lennukid on ju tugevad ja piloodid targad (võiks ju olla?). Kellele huvi pakub, siis lennukid tavaliselt taluvad 9-10 Psi-d. Mul puudub ettekujutus, kui palju see täpselt on, aga usutavasti PALJU. Edasi sain natuke bussiga seigelda, oodata ja juba olingi turvaliselt autopeal- thank heavens for Kati- kes oli suutnud tulla selle peale, et minu jaoks kaasa võtta: seelik, deodorant ja pudel vett :D, tõsiselt, nii loogiline ja tänuväärne combo (enne seda higstasin oma pikkades teksades selle 32 kraadi ja päikese käes). Chillisime õhtul nende terrassil peamiselt, mis on MEGA suur ja ülimõnus. Uue sõbra sain ka – Leo- must, pika ja läikiva karvaga tegelane, kes ehmatab kergelt, aga suudab käsu peale istuda ja käppa anda :D.F5C66A29-67C0-4A7C-9774-7B12EA80FDA6

Leo!

Kati ja Jack elavad La Alcaidesas. See on imetilluke suletud elamurajoon Sotogrande lähedal. Siin kutsutakse neid ”urbanization” ideks. Pm keegi 90ndate algul ostis suure tüki maad ja hakkas seda suure hoolega arendama. Enamasti on tegu suurte kortermajadega, millel on ühiskasutatavad basseinid, suur kinnine garaaž ja küllaltki avarad korterid. Kati ja Jacki korteri terrass on näiteks suurem, kui korter ise, mis on iseenesest mõistlik, arvestades seda, et anamus aastast paistab siin päike ja mõnusa kerge tuulega terrass on ideaalne koht, kus oma aega veeta. Gibraltar jääb väikese autosõidu kaugusele (u 25 min), kuid on terrassilt ilusti näha.  Majadel on oma nimed, ning meie oma on “Birdie Club”, selle põhiline atraktsioon on maja taga asuv hiiglaslik golfikeskus, mis tähendab omakorda ka seda, et vähemalt siit on võimalik näha rohelist muru, mida eelneval päeval bussiaknast eriti ei näinud, pigem oli vaade pruunikas/oranžikas väikesi rohelisi pallikesi meenutavate puudega. Teed looklevad loomulikult üsna vaheldumisi üles- ja allamäge, nii et jalutamine ja jooksmine on siin keskpäeval üsnagi väljakutsuv ülesanne. Suutsime Katsi elektrilise tõuksi abiga siiski ellu jääda võrdlemisi pika jalutuskäigu ning olen ka jooksmas käinud (kuigi tunduvalt vähem kui lootsin esialgu). 168D74DA-0F82-41FE-9329-F37EF63A614B

Kati ja tema tubli väike sõiduk

E9B47D35-B57F-47EA-98EA-52AC9DDFD5F7

Parim kodukontor, kus eales tööd olen teinud 🙂

Lähedal asuvatest paikadest oleme jõudnud külastada nt Sotograndet (Andaluusia suurim kinnine elamurajoon), kus asuvad nii UK kui Hispaania rikkaimate ja mõjuvõimsate suvekodud (ka nt Tony Blair). Nagu siinkandis üldiselt, on ka Sotograndes põhiliseks spordialaks golf ning seal asuvad ka tuntumad rajad (nt Valderrama, kellele see suuremat huvi pakub). Jalutasime natuke sadamas ja istusime maha kohas nimega “Hairy Lemon”, mis pakub soodsa hinnaga tapaseid ja jooke, meiega ühinesid Kayley ja Johnny, koos oma pojaga, ka nemad on UK-st siia tööle ja elama asunud noored, kes naudivad Hispaania soodsamat elu ja päikselist ilma.  

Sotograndes tapaseid nautimas ja Kayley ja Elijah-iga maja basseinis aega veetmas

Suurematest kohtadest külastasime Marbellat-panime kleidid selga, tegime näo, et meie jaht on kohe nurgataha pargitud ja jalutasime mööda Porto Banust. Jack rääkis suure õhinaga, kuidas üks suurimatest jahtidest peaks kuuluma Bill Gatesile. Nagu hiljem välja tuli, siis Bill siiski nii odavate asjadega ringi ei liigu ning luksusliku jahi omanik oli hoopis keegi šeik see ja see. Kõiketeadev Google andis meie nähtud jahi hinnaks “kõigest” 38 500 000 eur. I have never felt so poor. Hiljem istusime ühes sadamakaist mitte kaugel olevas kohas maha ja katsetasime kohalikku kööki. Koht oli muhe, aga “ Casa Blanca” teenindus oli tõesti pigem kehvem, toidud olid samuti nii ja naa- Kati tellis krevetisalati, mida ei olnud võimalik süüa ja kalmaarivõiku (inglisekeelses menüüs oli kalmaar sujuvalt välja jäetud :D, aga pole hullu Kati tegi eneseületuse ja avastas, et kui kombitsad võiku vahele paremini ära peita, siis maitse on päris hea). Minul ja Jackil läks toiduga õnneks veidi paremini- kasutan siin võimalikult palju võimalusi krevettide ja muude mereelukate tarbimiseks ja siiani ei ole neis pettuma pidanud.

8CCE31D9-FAD5-41B0-8A21-D989D460C4AD

Võiks ju vabalt Bill Gatesile kuuluda?

 

Lisaks söömisele ja terrassil peesitamisele on meie põhiliseks tegevuseks olnud erinevate varjupaikade külastamine. Esmalt käisime Spanish Stray Cats varjupaigas, mida juhivad vabatahtlikud. Põhiaktivist on Clare- UK-st sisserännanud kassisõber, kes usinalt kohalikke kiisusid UK-s ja Hollandis reklaamib. Sarnaselt Eestile, on ka siin  olemas hoiukodude süsteem. Hoiukodusse lähevad siin peamselt need kassid, kes on kartlikud ja keda peab inimestega harjutama, sest enamasti võetakse varjupaigast ikka julgemaid ning hakkajamaid ja häbelikel on kodu leimine oluliselt keerukam. Barry toodi varjupaika koos oma emaga, mõlemad kardavad inimesi ja on siiani ilmselt tänaval oma aega veetnud. Ta on teistest kassipoegadest ka veidi vanem, mis samuti talle kasuks ei tule. 

Esimestel piltidel on Barry, kolmandal Leo, kui sai aru, et ta ei ole enam maja ainus kass ning alumised on hetkel kodu otsivad väikesed rõõmsad tegelased 🙂

 

Barry on nüüdseks juba mõned päevad meiega veetnud ning kohaneb kiirelt- veidi veel pelgab, kui keegi temapoole käe sirutab, aga nurrumootor on vali ja ta naudib nii süles pikutamist, kui Leo mänguasjade uudistamist. Leo ei ole vaimustatud kõigest sellest, aga saab hakkama. 

Teisena külastasime Zoo de Castellar-i. Soovitan soojalt kõigle loomasõpradele, kes siiakanti satuvad. Tegu ei ole tavalise loomaaiaga vaid loomade päästekeskusega,  kuhu satuvad peamiselt mustal turul kaubeldavad eksootilised loomad, kelle eest ei ole piisavat hoolt kantud. Osad loomadest liiguvad edasi suurematesse loomaaedadesse ja osad, tundub, et jäävad sinna. Keskuses on olemas kvaliteetne veterinaarkliinik, et vajadusel kiirelt abi anda. Ka töötajad jätsid professionaalse ja toreda mulje. Alati on paar looma, keda ka lähemalt katsuda ja vaadata saab ning seekord meil vedas ja sattusime lõvikutsika peale. Talitaja mängis temaga, pani kaelarihma kaela ning jalutas külastajate juurde, seejärel lasi kutsikal oma sõrme lutsutada (sama rahustav efekt nagu imikule lutt) ja külastajad said üksi/kaksi teda silitada. Lõvipoiss oli üli armas ja well.. ma paitasin lõvi- mis mul veel elus karta peaks olema?? 😀 Loomadele oli loodud mõnus keskkond ja puurid olid küllaltki ruumikad. Pisiahvidele oli tehtud külastajate peakohale väikesed traatidest tunnelid, mida mööda nad ringi liikusid ja külastajaid uudistasid. Kassast olime ostnud kaasa ka seemnekotikese, kust rohusööjatele ja lindudele maiust jagada. Kogemus oli ehe ja vahetu. Üks põhiatraktsioone asus lindude sektsioonis. Saime ronka käepeal hoida ning siseneda suurde, kõrge laega puuri, kus elutsesid peamiselt troopilised linnud, aga ka üks suur sisalikuvolask, kitsetall ja mõni harilik kanagi. Üks aafrika hallidest papagoidest tervitas meid viisakalt “ola”ga, miskipärast tegi ta seda aga just siis, kui me selja keerasime. Üritasime tema juttu lindistada, kuid see meil välja ei tulnud. Seisime kolmekesi papagoi ees ja ja hüüdsime 5 min järjest vaheldumisi “ola”, mille peale tema meid lihtsalt jõllitas tuhmi näoga, kuni me selja keerasime..

Tavaliselt olevat ka kitsed, jänesed ja laamad seal lahtiselt, kuid laamad olid kõik kuskile ära viidud ning kitsed olid ausalt öeldes täiesti arusaadavatel põhjustel aedikutaha jäetud- nad ei käitunud teineteisega just eriti viisakalt ja puksisid hoolega, vaesed jänesed ja haned jalgevahel paterdamas. 

Üks hakkajamaid papagoisid puuris

Teised linnupuuri tegelased, kes kaamera ette jäid

This slideshow requires JavaScript.

Veel loomaaiaelanikke, kes end mõnusalt tundsid821D7CEF-091A-4892-AEA9-C9DDB4078B49

Paabulinnud nautisid vabadust ja jalutasid territooriumil vabalt ringi

E143B7E0-A201-4984-BBEE-CC2E38DB1010

Rongataltsutaja 😀

0FA7F7D0-4BC5-4588-9B7A-AF63D90E9AA7

Märksa suurem kiisu, kui see, kes kodus on  :O

Hetkel on see minu esimese ja tndub, et üsna pika, postituse lõpp, kuid lisan siia lennukis kindlasti ka tänase päeva kohta väikese lõigu, kuna saan terve päeva Gibraltaril ringi seigelda, loodan, et õnnestub ikka kaljul ära käia ja ahvidega mängida ka 🙂 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s