Rännak Samuile

Mul on eelmine postitus meie elust Šveitsis alles postitamata, aga mõtlesin, et panen kirja meie reisiseiklused seni kui need veel värskelt meeles on.

Neljapäeva hommikul (13. september) äratab meid äratuskell Isabel kell 5:40. Ju tal oli ka reisiärevus. Telefon oleks meid nagunii äratanud kell 6 niiet seekord polnud varajane äratus probleemiks. Kell 7 hakkasime Marci ema juurest lennujaama sõitma. Lend oli alles kell 10:20, aga kuna sel ajal on kiirteel liiklust palju ja ka Genfi lennujaam on mõnikord rahvast umbes, siis otsustasime aega varuda. Jõudsime lennujaama siiski üpris kiiresti ja ka check-in ega turvakontroll võtnud palju aega niiet saime lennujaama lastetoas aega surnuks lüüa (loe: väsitasime lapsi). Meie üllatuseks oli seal lastele isegi eraldi magamistuba olemas.

IMG-20180914-WA0001
Minekuvalmis
IMG_20180913_085443.jpg
Laste magala Genfi lennujaamas

Esimene lend Genfist Zürichisse kestis ainult pool tundi ja läks väga hästi. Isabel magas terve lennu ja Henry oli lihtsalt lendamisest ja lennukis olemisest õhinas ja leidis endale piisavalt tegevust.

Zürichis oli meil üsna vähe aega. Suundusime kohe väravasse, kus pardaleminek Singapuri lennule oli juba alanud. Nentisime Marciga, et küll on tore, et meil palju reisikogemust on ja oskame ka võõras ja väga suures lennujaamas kiiresti õigesse kohta minna ilma närvi minemata ja pead kaotamata. Singapuri lendasime Singapore Airlinesi maailma suurima reisilennuki Airbus A380-ga. Lennuk oli nii sujuv, et ma ei saanud arugi, et olime vahepeal õhku tõusnud. Istusime keskmises reas, kus hõivasime neljast istmest kolm. Neljandas istmes oli üks tore noor tüdruk. Kuigi ma ei saa aru, miks see vaeseke sinna istuma oli pandud. Lennukis oli palju vabu kohti ja kõik teavad, et lennukis tuleb lastest võimalikult kaugele istuda ja pealegi oleks see vaba iste meile endile ka ära kulunud. Lend Singapuri kestab 12 tundi. Kohe lennu alguses andsin Isabelile lõunasööki. Isabel küll rohkem mässas ja veiderdas kui sõi  – puristas, vehkis kätega, ajas end vibusse, et üritada põgeneda.  Erk oranž kõrvitsaga püree jõudis juba reisi alguses mu riided plekiliseks määrida. Sellele lisandus veidi hiljem ka Isabeli okse niiet nägin terve reisi aja välja nagu mingi asotsiaal. Peagi serveeriti ka meile ülejäänutele lõuna. Palusime mulle ja Marcile lõunad erineval ajal tuua, et üks saaks seni mudilasi ohjata. Pärast söömist saime mõlemad lapsed lõunaunne. Isabel magas seina külge kinnitatud korvis ja Henry oma istmes. Need olid õndsad 1,5 tundi.

Kui lapsed lõunaunest üles ärkasid, pandi tuled kustuvad ja enamus inimesi hakkasid end magama sättima. Euroopas oli küll veel päev, aga Aasiasse pidime jõudma varahommikul. Niisiis pidime oma lapsi lõbustama enda istekohtade juures päris mitmeid tunde. Lõpuks jõudis Euroopa aja järgi kätte aeg lapsed ööunne panna. Henry ei tahtnud sellest loomulikult midagi kuulda ja ka Isabeli uinutamine võttis palju palju aega. Lõpuks see siiski õnnestus. Olin just jõudnud kergendustundega maha istuda kui tuli kerge turbulents ja süttisid turvavöö kinnitamist nõudvad tulekesed. Isabeli korvi peal oli selgelt kirjas, et turbulentsi korral tuleb laps sealt välja võtta. Turbulents ei olnud absoluutselt tugev ja Isabeli uni üliväärtuslik, seetõttu eirasin käsku. Mõne aja pärast tuli stjuardess, kes käskis beebi korvist välja võtta. Üritasin küll veidi vastu vaielda, aga stjuardess jäu siiski peale. Olin sunnitud Isabeli sülle võtma, mille peale ta üles ärkas. Üritasin teda süles uuesti magaõa saada, aga just siis kui Isabel hakkas esimesi uinumise märke näitama, läksid uuesti tuled põlema ja lennukis läks sagimiseks. Koos sellega kadus Isabelil ka uni. Hommikusööki servewriti juba 2,5 tundi enne kohalejõudmist. Vabalt oleks võinud seda vähemalt tunnikese edasi lükata… Singapuri jõudsime kella 5 paiku hommikul. Šveitsis oli siis südaöö. Henry polnud veel ööund üldse maganud, Isabel ainult hetke tukastanud. Meie eesmärk oli panna Isabel kärusse magama ja siis ülejäänud end kuskil puhkenurgas kerasse tõmmata. Kahjuks meile aga käru kätte ei antud, kuigi olime seda palunud ja nõusoleku saanud. Marc pani siis Isabeli kandekotti ja hakkas temaga mööda lennujaama jalutama, et ta uinuks. Mina üritasin Henryt lamamistooli magama saada. See osutus aga väga keeruliseks, sest ta oli juba väga üleväsinud ja lennujaamas elu kees. Läks aega, kõlas nuttu, kuid lõpuks ta siiski uinus.

IMG_20180914_012450.jpg

Mina oleks samuti üle kõige magada tahtnud, aga ei saanud seda teha. Valvasin Henryt. Ma ei kujutaks ette olukorda, kus ise magama jään ja siis üles ärgates avastan, et Henryt enam polegi kõrval toolis magamas. Ta piisavalt julge ja uudishimulik, et ärgates omapäi seiklema minna. Marcil ei olnud samuti olukord kiita. Isabel magas ainult siis kui Marc liikus. Seda ta siis järgneva 3 tunni jooksul tegigi. Peagi pidime siiski lapsed äratama, et viimasele lennule minna. Lend Singapurist Koh Samuile kestis 1,5 tundi. Lapsed magasid. Henry juba enne õhkutõusu. Minul läks aeg väga kiiresti. Kui olin ise kõhu täis söönud, siis söötsin ka Marci, sest Isabel magas tal süles. Peab ütlema, et Marci on oluliselt lihtsam sööta kui Isabeli 😀 Pärast söömist ja söötmist pidin täitma mingid immigratsiooniblanketid. Neli ühesugust vormi, iga pere liikme kohta üks. Ma üldse ei salli selliste vormide täitmist, osaliselt seetõttu, et mul oleks kirjutama hakkamisel nagu kaks vasakut kätt. Käekiri on mul alati kohutav olnud. Teiseks seetõttu, et see on nii nüri tegevus. Väga palju andmeid pidin lihtsalt mitu mitu korda aina uuesti ja uuesti kirjutama. Pärast kirjatöö lõpule viimist olimegi peaaegu kohal.

IMG_20180914_115025

Koh Samuil maandudes oleks me nagu ajas tagasi rännanud. Lennuki pealt läksime lahtise bussi peale, kus saime pingi peal istuda, ukseava suleti meie järel väikse ketikesega. Lennujaam oli samuti pisike katusealune, kus ventilaatorid õhku ringi liigutadid. Passikontrolli järjekord oli pikk ja ma tundsin kuidas minu kannatus hakkab lõpukorrale jõudma. Olin selleks ajaks juba üle 24 h ärkvel olnud, väljas oli 30 kraadi kuuma ja siis veel need lapsed, kes sekunditki paigal ei taha püsida. Aga just seda järjekorras tegema peab. Mingid inimesed käisin ringi ja pakkusid väikse raha eest võimalust järjekorda vältida. Oleksin seda teed läinud, aga ma ei mäleta enam mille Marc põhjuseks tõi, et seda mitte teha. Õnneks tuli meie juurde õige pea üks lennujaama töötaja ja suunas järjekorra etteotsa. Jeee!!! Pärast passikontrolli läksime kohe pagasile järgi, kuid peale oma käru me sealt midagi eest ei leidnud. Deja vu. Marc ju kaotas oma kohvri ka siis kui Indoneesiasse mesinädalatele läksime. Küsime oma muret lennujaama töötajale, kes suunas meid kontorisse, kus seekord Marc mingeid vorme täitis. Selgus, et meie seljakotid jäid Zürichisse. Saime väikse valuraha ja läksime siis oma hotelli transporti otsima. Ettekujutus uinakust konditsioneeriga toas tundus täiesti vastupandamatu. Paraku jäigi kosutav uni ainult unistuseks. Meid juhatati tillukesse hotellituppa, kus konditsioneer ei töötanud. Selgus, et elektrit pole. Tööline käis kuskil midagi tegemas ja elekter tuli tagasi. Nii umbes minutiks. Kui elekter oli juba paar korda sisse lülitatud ja uuesti ära läinud, suunati meid kõrval asuvasse tuppa. Toad olid omavahel ühendatud, lihtsalt uks oli vahelt lukus. Uues toas oli elekter olema ja konditsioneer hakkas tööle. Rõõmu aga ei jagunud kuigi kauaks, sest konditsioneer küll tegi häält ja puhus õhku, aga toatemperatuuri see mitte kuidagi ei mõjutanud. Olime kohutavalt väsinud, räpased ja hotellis üdini pettunud. Kaks esimest faktorit võimendasid viimast. Ei viitsinud enam kurtma minna ja üritasime siiski 30-kraadises toakeses veidi tukastada. Aga nagu arvata oli, ei jagunud lastel sellistes tingimustes und kuigi kauaks. Pärast minisiestat läksime küla peale, kust me Marciga endale uued riided selga ostsime. Kurtsime taas konditsioneeri üle, midagi tehti, aga sellest millestki kasu ei olnud. Henry magas sellele vaatamata öösel väga hästi ja ka mina ning Marc oleks seda teinud kui Isabel seda võimaldanud oleks. Rääkisime taas oma murest hotelli personalile ja seekord jõuti sellisele lahendusele, et meie käsutusse antakse kaks tuba. Esimeses toas oli elektriprobleem lahendatud ja konditsioneer töötas korralikult. Olime selle lahendusega väga rahul. See lahendas lisaks ka ruumipuuduse. Kui ühte pisikesse hotellituppa lisaks suurele voodile veel kaks lastevoodit panna, siis vaba põrandaruumi enam eriti polnudki. Lisaks saime teise päeva õhtul oma pagasi kätte. Teisel ööl saime juba kõik magada ja ellu hakkas uuesti värve tulema. Kui jätta kõrvale alguse väsimus ja probleemid, siis tegelikult on kõik hästi. Inimesed on siin väga sõbralikud ja abivalmid, toit on maitsev, ilm on hea ja mis kõige tähtsam, lapsed on rõõmsad. Nende päralt on mõlemad vanemad, veedame palju aega õues ja merest või basseinist ei saa neil kunagi küllalt. Praegu on siin vihmane aastaaeg, mis tähendab, et enamasti on pilves ja aeg-ajalt on hoovihma. Oleme ühte padukat ka näinud ja selles hullanud, aga need, kes siin pikemalt olnud, teavad rääkida, et see pole midagi. Mõnikord tuleb sadu valge seinana niiet halvab täiesti nähtavuse. Ja tormid on siin väga muljetavaldavad. Jääme põnevusega ootama 😉

Üritan lähitulevikus ka eelmise blogipostituse valmis saada ja avaldada ning aeg-ajalt ka meie siinsest elust ülevaateid anda. Näis kas see teoks ka saab, sest no ei ole minus seda kirjutajahinge. Aega ka on napivõitu, sest kirjutan ainult laste uneajal. Selle postitusegi kirjutasin neljas osas kahe päeva jooksul  Lõppu ka mõned pildid – eelkõige lastest muidugi, sest nende ümber ju meie elu praegu keerlebki 🙂

IMG_20180914_171938IMG_20180914_183445IMG_20180915_101121

IMG_20180915_102740
Restorani töötajad karpe püüdmas

IMG_20180915_102747IMG_20180915_131007IMG_20180915_202435IMG_20180916_111750IMG_20180916_112840

Advertisements

One Reply to “Rännak Samuile”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s