Argielu algus

Tagasijõudes avastasin, et vastupidiselt mu lootustele ja ootustele on siin ilm vaid kehvemaks muutunud. Lisaks madalale temperatuurile on juba mitu päeva sadanud ja nii see ka jätkub. Kuna pärast trippi on rahavarud drastiliselt kokku kuivanud, siis autot ma ilmselt niipea osta ei saa. Matt iga päev tööl ei käi, mis tähendab, et pean hoolega kasutama kohalikku ühistransporti. Kohalikud bussiga ei sõida, seega käivad need harva ja suure ringiga. Tööle jõudmine võib võtta tund ja 5 minutist 1,5 tunnini. 

DC41BB8D-3F86-49CD-8C07-6AEAA424D86A
Minu uus töökoht

Esimesel päeval kohalejõudes vaadatakse mind suurte silmadega- Matt ei olnud kellelegi maininud, et ma täna tööle hakkan. Kiirelt tehakse mulle selgeks, et tema alluvuses töötamisel tulevad telepaatilised võimed vägagi kasuks… ja ma usun neid. Ka mitu päeva hiljem ei tea ma veel täpselt mitu tundi nädalas tööd teen (ja seega ka seda, kui palju palka saan, mis hetkel on üpris häiriv). Aga kuna üüri ja suures osas söögi eest ma muretsema praegu ei pea ja piisavalt raha mul pole, et kuskile mujale minna, siis mis seal ikka. Vähemalt on kolleegid toredad ja töö põnev. 

Kõige jutukam on Kylie, kes töötab administraatorina. Ta küll tunnistab, et tal puudub filter ja jagab liiga palju, aga see ei takista tal seda tegemast. Näide: istun lõunaks laua taha, et rahulikult sööma hakata. Kui sushi on poolel teel suu poole, kõlab Kylie suust lause: “ God, my son has sooo many pubic hairs!”. Tahtmatult vaatasin talle küsiva näoga otsa, mistõttu pidas ta vajalikuks olukorda täpsustada ja nii kuulasin terve lõuna puberteediikka jõudva poisi kasvatamisraskuste intiimsematest detailidest. Lisaks kuulasime üks õhtu peale tööd kõik pubis, kuidas ta on mures klamüüdia leviku pärast (kuskil oli mingi uudis, et Austraalia noored ei kasuta piisavalt kaitsevahendeid), järgmine kord jutustas ta tööl kõigile, kes lähemal seisid, et ta pissis nädalavahtusel püksi  jne. Hakkan temast kindlasti puudust tundma, kui ta maovähenduslõikusele läheb ja tööle tulla ei saa mõnda aega. Maovähendus tundub siin üsnagi tavapärane protseduur olevat, arvestades eelpool postituses mainitud tüüpilise austraallasse menüüd, ei ole see ilmselt väga üllatav. 

Füsio kolleegid on Lauren- jutukas noor austraalia neiu filipiinist abikaasaga, Mau – maoori päritolu tüdruk, kelle päris nime ma siiani ei tea, sest see pidi liiga keeruline olema ja Keith- kuiva ja iroonilise huumoriga keskealine britt. Kõik jagavad meeleldi oma teadmisi ja oskusi ning on väga sõbralikud. 

Patsiendid on siin kirjud ning nii ka nende probleemid. Edasine jutt võib rohkem huvi pakkuda nendele, kes füsiotööd teevad :). Jutustasin kolleegidega ja jälgisin, kuidas nad tööd teevad. Selgus, et kui mina mäletan koolist eelkõige üldteadmisi ja harjutustele rõhumist, siis siin läheb kogu aur manuaalsele ja teadmised füüsilistest harjutustest omandatakse läbi lisakoolituste ja iseõppimise. Patsiendid ise loodavad ka siin, et füsio tähendab eelkõige massaaži ja olen juba mitu korda kuulnud patsientite suust lauset, et kui sul ei ole pärast füsio juures käimist kuskilt valus, siis sa ei käinud õige füsio juures. Kuna Austraalia on jätkuvalt suur ja lai riik, siis jagunevad kohalikud eksperdid oma lähenemiste poolest üpris erinevatesse koolkondadesse. On neid, kes rõhuvad vaid harjutustele keskendumist (eelkõige jõud jõud ja veelkord jõud) ja on neid, kes eelistavad manuaalset mobiliseerimist, nõelu, kuppe jms. Kuna tegu on erapraksisega, siis siin kombineeritakse mõlemat varianti vastavalt patsiendi enda eeldustele ja uskumustele. Kui keegi ikka väga sügavalt usub, et just kuputamine on see, mis tema selja uueks loob, siis seda ta ka saab. Nii palju, kui võimalik ja kui palju on tõenäoline, et inimene on reaalselt valmis tegema, antakse siiski ka harjutusi ja soovitusi igapäevaseks liikumiseks. Ma ei ole küll siiani näinud, et keegi harjutusi korraga üle 5 erineva käsiks teha. Matt on tugev lööklaine toetaja ja ning on selleks otstarbeks endale üpris uhke masina soetanud. Kui teistelt uurisin, mis sellest arvavad, siis selgub, et teatud konditsioonide (nt plantaarfastsiit) puhul olevat see suhteliselt hea lisa (ainult sellele siin õnneks keegi lootma ei jää), mis olevat nii mõnegi patsiendi puhul paranemist oluliselt kiirendanud. Põnev oli ka näha ühte reaalselt vajalikku vaagna paikaragistamist- tegu oli raske trauma järgse patsiendiga ja tulemus oli tõesti koheselt näha. Tulemuse hoidmiseks vajalik lihasjõud vajab teatavasti aega taastumiseks, mistõttu peab see neiu veel mõned korrad ilmselt antud protseduurile tulema, loodan, et saan ka ise järgi proovida. 

Enamus sportlikematest patsientidest tegelevad siin kas crossfiti või ragbiga. Ragbi on siin äärmiselt populaarne ja seda ka naiste seas. Naistel tekivad vigastused aga mõnevõrra kergemalt ja seetõttu on neil tihti ka rohkem füsio juurde asja. Enamasti on tegu ACL rebenditega. Crossfiti harrastajatel annavad peamiselt alla õlad.

Olen kohanud ka minu enda loogika jaoks üpris veidraid juhtumeid, kus vigastuse põhjus jääb pigem segaseks, nt 10 a poiss, kes teeb (liiga intensiivselt ja ilma soojenduse/lõdvestuseta) korvpallitrenni, aga mingil põhjusel langes järsku alakeha jõud nii temal kui ka paljudel teistel tema võistkonnas mängivatel eakaaslastel alla igasugu arvestust. Tuharalihase aktivatsioon on nii madal, et ma imestan, et ta ringi kõnnib ning sirget jalga suutis eelmisel korral tõsta suure pingutusega vaid 5 korda voodilt üles. Loomulikult tekitab selline poolik treening probleeme, kuid mulle tundub nii suur nõrkus siiski kuidagi veider, segasemaks teeb loo ka see, et ta pole ainus, kellel sarnased sümptomid. Samas ei ole ma laste spordifüsio midagi, millega varasemalt kokku puutunud oleks, nii et võimalik, et tegu on tegelikult tavalise asjaga. Kui keegi teab, siis võib mulle julgelt kirjutada sel teemal :).

Eile sain tõestust selle kohta, et kuigi siinne med süsteem tundub mulle paljuski (eelkõige koostöö arstide ja füsiote vahel ja arusaamine füsio tööst ja eesmärkidest) tunduvalt parem, kui see hetkel veel Eestis on, siis esineb ka siin “praaki”. Ka era füsio on suures osas kindlustuste poolt kaetud ning arstid suunavad füsiode juurde ja ootavad tagasisidet patsiendi seisundi kohta. Füsiol on alati võimalik arstidega otse ühendust võtta patsiendi osas ning suunata neid vajadusel uuringutele ja arutada raviplaani. Samuti on siin ligipääs röntgenpiltidele ja on täiesti loomulik, et füsio neid ka tõlgendab (ja teinekord paremini, kui esialgne “spetsialist”). Tagasitulles selle eilse patsiendi juurde. Juba enne, kui noormees jõudis mulle oma vigastusest rääkida, jäin eemalt ta õlga jõllitama. Ei pea olema eriline geenius, mõistmaks et olukord ei ole päris õige (ja praeguseks olevat olukord juba palju parem, kui paar nädalat tagasi)- seal, kus peaks AC liiges olema, turritas väga selgelt rangluu ots naha all. Ometi oli vigastus tekkinud juba 6 nädalat tagasi ja haiglast öeldi, et kõik on korras ja probleemi ei ole. Eestis ei oleks ilmselt mingit küsimust, kas teha op või mitte, siin aga alles mõeldakse selle peale ja loodetakse, et füsio saab asja paika. Kui keegi mõtleb, kuidas üks noormees oma õla sellisesse seisu saab, siis tema nt läks (enesele teadmata) judo trennis vastamisi maailmameistrivõistlustele suunduva oponendiga, olles ise veel algaja.

Mis on meeldiv, on siinne suhtumine kirurgilisesse sekkumisse seljavalu puhul.  Nimelt on diski opid suhteliselt haruldased, kuna leitakse, et need on niivõrd ebaefektiivsed, et mõttekam on kõik seljavalu all kannatajad igal juhul füsio juurde saata. Ka patsientide enda mentaliteet on siin vähem kirurgilist sekkumist soosiv ning lisaks seljavalutajatele on näha mitmeid endoproteesimist edasilükkavaid tegelasi, kes on nõus enne usinalt harjutusi tegema ja veidi valu kannatama, kui noa alla minema. Üldiselt tundub füsioteenus siin selline igapäevane asi olevat, et kui kuskilt valutab, siis pannakse kohe kirja. Ka ringisõites hakkasid igas linnas silma füsioteraapiat väljareklaamivad sildid, nii et tööst puudust ei ole. Samas sattus ka mulle üks kehva inglise keelt puterdav aasia tädike, kellega vestlus kulges umbes nii : “Do you exercise?” -veidi segaduses näoga: “I walk”-“will you do some exercises at home, to help your back?” – veel rohkem segadust näos: “ummm…no, only massage”. Tegelikult on enamus kliente väga koostööaltid ja huvitavad tegelased ja ilmselt peaksin hakkama tihedamalt nende kohta märkmeid tegema, sest tihti on vestlused nendega päris naljakad. Selleks korraks on aga kõik, loodetavasti varsti jälle :).

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s