Lamai beach

Seni olen blogi telefonis kirjutanud, kuid kuna vahepeal olen kaks pikemat postitust valmis saanud ja need siis kogemata ära kustutanud ja telefonis ctl+z clahvid, undo vms, millega tehtut tagsi saaks võtta, puuduvad, siis edaspidi kirjutan teksti arvutis valmis, salvestan eraldi dokumendina ja siis lisan telefonis pildid juurde. Isegi kui siis õnnestub jälle kogu töö ära kustutada, ei ole seda raske taastada. Mulle üldse ei meeldi ennast korrata ega sama teksti uuesti kirjutada ning seetõttu ma kaotsi läinud postitusi uuesti ümber kirjutama ei hakka. Jätkan sealt, kus mõttelõng pooleli jäi, ehk siis kirjutan sellest, mis praegu aktuaalne.

Kolisime Mae Namist Lamai Beachile, kus peatume pikemalt. Meil on siin airbnb kaudu broneeritud korter kuni 17nda Novembrini. Edasine plaan on meil praeguse seisuga täiesti lahtine. Selge on see, et peame mingi hetk riigist ära käima, et uus viisa saada, kuid kuhu, kui kauaks, mis edasi – seda veel ei tea. Praeguse eluasemega oleme täitsa rahul. See kuulub ühele prantsuse päritolu vene maffiabossile 😀 Ehk siis Prantsusmaal sündinud mees, 18 aastat Venemaal elanud ja äri ajanud nüüd nüüd tegutseb Koh Samuil. Väljanägemiselt on ta no nii vene maffia boss kui annab olla. Oma jutult ja käitumiselt samuti. Ta on kusjuures kunagi Eestis ka käinud. Tsikliga. Ütles, et Venemaalt üle piiri tulles tundus kohe, et tegu on tsiviliseeritud riigiga 😀 Korter on aga korralik ja puhas ning asukoht sobib meile hästi. Kortermaja juurde kuulub ka bassein, mis on kõigile elanikele kasutamiseks. Kuna praegu on madalhooaeg ja maja peaaegu tühi, siis enamasti hullame basseinis ainult mmeie. Maja asub Lamai piirkonnas, üsna äärelinnas, kuid kõik vajalik on siiski läheduses olemas. Ja mis peamine, piltilus lahesopike – crystal bay, kus lastega ujumas käia, on samuti väga lähedal. Esimene kord kui me sinna randa läksime ja ma parasjagu Isabelile ujukaid selga panin, tuli minu juurde jaapanlanna ja üritas midagi küsida, kuid kuna ta sõnagi inglise keelt ei osanud, jäi tema soov mulle arusaamatuks. Mõtlesin, et äkki ta tahab mingit teenust pakkuda või lihtsalt kerjata (kusjuures kerjamist pole me tegelikult selle reisi jooksul kordagi näinud), kuid kui ta hakkas mult Isabeli käest võtma, siis olin juba valmis karjuma hakkama. Enne kui seda teha jõudsin, märkasin, et minu selja taga seisab ka üks Jaapani mees, fotokas käes. Siis sain aru. See naine tahab koos Isabeliga pilti teha! No mis seal ikka, ma siis lubasin. Pildistamine oli täies hoos, kui “bebi! bebi! bebi!” kiljudes jookseb kohale teine jaapanlanna ja Isabeli endale haarab. Ka tema soovib beebiga fotosessiooni. Ja siis ilmub samamoodi kolmas jaapanlanna! Minul hakkas seal kõrval juba naljakas. Lõpuks nad siiski andsid Isabeli mulle tagasi, aga kui staarihakatis omapäi rannas ringi askeldama hakkas, käis kari jaapanlasi tal telefonidega järgi ja pildistas… Pärast näidati mulle ka mõnd pilti ja väga ilusaid fotosid said, oleks neid endalegi tahtnud 🙂

IMG_20181006_105346
Jänkud kotti ja minek

Uus kodu:

Minu kui koduperenaise kohustused on siin olles tublisti kahanenud. Pesu ma ei pese, selleks kasutame pesupesemise teenust – mõned eurod ja suur kotitäis pesu saab pestud, kuivatatud ja ilusti kokku volditud. Süüa ma ei tee, enamasti me kas sööme väljas või ostame söögi koju kaasa, sest see on siin nii naeruväärselt odav, et ei ole mõtet vaeva näha. Paari euro eest saab terve pere väga heast söögist kõhu täis süüa. Täna aga “priiskasime” ja läksime kallimasse kohta sööma. Itaalia restorani, mis kuulub siin elavale itaallasele. Sõime imemaitsvat Itaalia toitu, jõime veini ja õlut ning maksime umbes 30 eurot. Eestis sellise hinna eest sellist kvaliteeti ei leia. Lapsed kahjuks oma käitumisega just ei hiilanud. Henry ajas kohe alguses klaasitäie veini ümber ja Isabel lihtsalt virises terve aja ega polnud rahul ei kärus ega süles, ükskõik mida ma ka talle pakkusin. Ta on praegu sellises vanuses, et paigal ei ole nõus istuma, aga samas ei saa lasta tal ka omapäi ringi konnata. Esiteks on ta iseendale ohtlik ja teiseks ei ole söögikohtade põrandad ka kuigi puhtad  Ainus, mille üle ta rõõmustas, oli see kui issi teda lae alla tõstis, et ta saaks merikarpe katsuda.  Lapsed…

IMG_20181011_183708
Lapse vaigistamine 😀

See nädal hakkasime me Marciga mõlemad ka trennis käima. Mina joogas ja Marc Tai poksis. Mõlemad trennid kestavad 2 tundi ja me käime korda mööda hommikuti. Marci treeningsaal on kohe üle tee, mina sõidan 3 minutit autoga ja jõuan mere ääres, kalju peal olevasse jooga paradiisi. Kuna me kumbki pole juba päris ammu trennis käinud, siis pärast esimest treeningut andsid lihased tunda. Jooga ei tundu olevat mingi eriti suur trenn, kuid mulle endalegi üllatuseks, valutasid järgmisel päeval pea kõik lihased 😀 Lisaks pidin tõdema, et olen umbes sama paindlik kui puuhobune 🙂

IMG_20181009_181956
Ükskord sööki oodates sai ka Henry kiire taipoksi koolituse 😀

Täna hommikul käisime jälle üht koske vaatamas (eelmisest kose külastusest kirjutasin ühes neist postitustest, mille ma kogemata ära kustutasin, sorri). Saar on väga mägine, vett on piisvalt, seega ka koski siin jagub. Küll aga ei ole siinsed vaatamisväärsused kuidagigi turistidele lihtsamini ligipääsetavaks tehtud. Sõitsime autoga saare mägisel sisemaal, keset džunglit. Üks hetk muutus asfalt katkendlikuks. Asfalteeritud lõigud vaheldusid pinnaseteega. Lõpuks jõudsime sellise teelõiguni, mis ei olnud sõiduautoga läbitav (sedagi on meil siin saarel juba varem ette tulnud). Kuna sihtkoht polnud enam kaugel, parkisime  auto tee äärde, võtsime lapsed kottidega selga ja sammusime edasi. Jalutuskäik oli täitsa mõnus. Keset loodust, kus vahepeal on ka üksikuid majakesi ja rohkelt viljapuid. Koseni jõudmiseks pidime lõpuks mööda üsna järsku kallakut alla minema. Rada oli võrdlemisi konarlik, täis puujuuri ja kohati ka libe. Lõpuks kohale jõudes olime päris väsinud. Marc ja Henry koorisid end paljaks ja käisid end vees värskendamas. Meie Isabeliga sulistasime ainult jalgupidi vees. Olime seal täiesti üksi. Kosk ise eriti muljetavaldav polnud. Võrdlemisi pisike ojake, mis kivisel mägimaastikul alla voolab. Nägime, et allpool oli suurem veekogu ja oleks tahtnud sinna pääseda, aga see polnud võimalik. Üks turist oli alles see aasta seal elu kaotanud, minnes keelualale selfit tegema. Milline lollus… Kui tee alla koseni oli väsitav, siis selles kuumuses, lapsed seljas, ülesmäge ronida, oli korralik trenn. Auto juurde tagasi jõides olime Marciga higist nõretavad nagu oleks vihma kätte jäänud. Tagasiteel kohtasime ka madu, kes meie eest kärmelt põgenes ja lapikuks litsutud skorpionit. Kusjuures viimane tekitas minus isegi rohkem kõhedust. Sellist elukat olen ma varem ainult telekaekraanilt näinud ja ma ei mõelnud üldse, et nad siin võiksid elutseda. Aga ilmselt mul elava isendiga pole vaja silmitsi seista, sest linnas neid vaevalt liigub ja metsikusse loodusesse me väga tihti ei satu.

IMG_20181011_092205

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s