Üks mõnus pühapäev ja argine sünnipäev

Pühapäev on meil nädala ainus päev, mil ei minul ega Marcil trenni pole, niiet saame hommikul midagi muud teha. Sel pühapäeval käisime ühes farmis, kus nägime erinevaid eksootilisi linde ja vähem eksootilisi loomi. Tegu ei olnud ehk eluslooduse kohtlemise seisukohalt kõige eetilisema kohaga, kuid enamus loomi elasid siiski korralikes tingimustes ning paistsid eluga rahul olevat. Papagoidest oli kahju, sest nemad olid keti otsas ja see tundub väga ahistav. Tuvid olid ka mingite värvidega üle võõbatud, et turistidele rohkem silmailu pakkuda. Kõige vahvam kogemus oli see kui saime pisikesi papagoisid peost sööta. Nad elasid suures puuris, kuhu saime sisse astuda ning lindudega tutvust teha. See meeldis lastele väga. Tuvid seevastu hirmutasid neid natuke, sest olid liiga julged ja papagoidest ka tunduvalt suuremad. Tuvidele saime samuti peost süüa pakkuda, kuid need nahhaalid ronisid ka pähe ja kõikjale mujale niiet pidime neid eemale peletama.

Loomadest olid farmis esindatud lambad, kitsed, metskitsed ja hobune. Ei midagi eksootilist, aga see-eest saime loomade vahel ringi jalutada ja neile pai teha.

Külastuse kõige nauditavam kogemus oli aga hoopis mõnusalt värskendava vee ja kauni vaatega bassein, kuhu end enne lahkumist kastsime. Olime sel päeval esimesed turistid ja ka bassein oli ainult meie päralt. Lahkudes nägime ka teisi turiste saabumas. Lastega reisimise eelis vist ongi see, et igale poole jõuab nii varakult, et teisi inimesi eriti ei kohta 😀

Pühapäeva õhtul käisime Lamais iganädalasel ööturul (night market), kus müüakse kõike, alustades käsitööst, riietest ning lõpetades toiduga (viimane on põhjus, miks meie sinna läksime). Jõudsime turust läbi käia ainult osa, kuid mulje oli väga positiivne ja ilmselt läheme sinna nüüd igal pühapäeval. Kui me siit otse koju lendaks, siis ostaksin sealt nii mõndagi mälestuseks. Meie reis on aga alles alguses ja seljakotid juba niigi pilgeni täis. Seega ostsime ainult süüa ja selles osas ei pidanud me taaskord pettuma. Kõik, mida proovisime, oli väga maitsev.

Pühapäevale järgnes esmaspäev, mis oli juhtumisi ka minu 30nes sünnipäev. Isabel hoolitses selle eest, et saaksin seda tähtsat päeva võimalikult kaua nautida, äratades meid juba kella 5 paiku. Kusjuures kell 4 oli ta just söönud. Olime Marciga eelmine õhtu tavalisest pisut hiljem magama läinud – viimane õhtu oma kahekümnendates 😀 Seega varajane äratus ei olnud väga oodatud kingitus, aga no mis sa teed. Kuna sõbrad ja pere, kellega tavaliselt sünnipäeva tähistan, on kaugel, siis otsustasin tähistada sellega, et sööme head ja paremat ja ikka rohkem. Ja just selliseid asju, mida me siin endale muidu ei osta. Pärast lõunasööki läksime magustoidurestorani, kus tellisin mingi suure jäätise, šokolaadi, brownie ja oreo küpsistega magustoidu, mida Marci ja Henryga jagasin. Isegi kolme peale oli portsjon liiga suur, kuid magustoit oli nii hea, et järgi ka ei raatsinud jätta. Üllataval kombel oli Henry esimene, kes magustoidule alla vandus. Meie Marciga pingutasime lõpuni, et siis läikiva südamega restoranist välja veereda. Peale lõunat tulime laste une ajaks koju, nagu ikka. Pärast uinakut läksime randa. Naudime seal käimist kõik väga. Ainus jama on see, et Isabel on jätkuvalt üsna liivamaias ja pärast rannas käimist meenutab tema kaka kineetilist liiva. Seekord rannas käies juhtus ka selline koomiline seik, et üks noor peni pännas meie asjade juurest Isabeli (pissi täis) mähkme ning pani sellega jooksu. Kuna mulle ei meeldi endast prügi maha jätta, siis tahtsin seda mähet koeralt tagasi saada. Tema muidugi pidas seda mänguks ja jooksis eest ära, vahepeal hammastega mähet tükkideks rebides. Lõpuks oli mähe juba nii ära peenestatud, et polnud enam millegagi eest ära joosta ning sellega meie mäng lõppes. Mina korjasin teiste rannas olijate muiete saatel suurema osa mähkme tükkidest kokku ja viisin prügikasti. Enam ma Isabeli mähkmeid niimoodi vedelema ei jäta. Pärast rannas käimist tellisime toidu Itaalia restoranist, kus juba korra söönud olime. Mina ja Marc sõime mereannipastat, Henry carbonarat. Kõik oli taaskord imemaitsev. Toidu poolest oleme me siin saarel küll totaalselt ära hellitatud. Kui lapsed magama pandud,  võtsime välja juustu, veini ja koogi. Kõik sellised asjad, mis ei kuulu siinse toidukultuuri juurde ning on seega tunduvalt kallimad kui kohalik kraam. Ega me pikalt ei istunud, sest väsimus murdis. Olin õhtuks juba suht ebaadekvaatne. Üritasin oma stringe Isabelile jalga ajada ning kui Marc ütles mulle “happy birthday”, siis mina vastasin “happy birthday “.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s