Mis edasi..?

Vahepeal oli tunne, justkui midagi erilist ei toimu ja millestki kirjutada pole ja samas nüüd tundub, et tegelikult on ikka päris palju juhtunud. Annan endast parima, et kõik tähtis meelde tuletada ja kirja panna.

Diskule

Esimene suurem praasnik, kuhu kutsuti, oli Kareni (Matti ema) 60s juubel. Teemaks oli disko ja kostüümid olid kohustuslikud- kellel endal ei olnud, siis varustati aksessuaaride ja parukatega kohapeal. Üsna ruttu peale sisseastumist hakkas üks blondi parukaga naisterahvas mu vastu huvi tundma ja suunas aktiivselt aksessuaarileti poole, et mulle “makeover” teha, Joanne (tuntud ka kui “see hull hipitädi”) eelistas tol õhtul nime Agnetha ja oli lõpptulemusega rahul. Mina olin ka rahul, sest kuigi mind nagunii keegi selles keskuses (peoruum oli küll privaatne, aga tegu oli miski suurema keskusega) ei tundnud, siis Abba coverbandi järgi diskotada oli avalikus saalis maskeeringus mugavam. Karen ja Garry on muhedad ja soojad inimesed, seekord nägin ära ka Matti õe Melanie ja venna Ryani. Ryanil on 31 aastat vana, pikk kiitsakas noormees, kelle kaaslaseks on u poolteist meetrit pikk ja peaaegu sama lai ligi 50 aastane Filipiini päritolu naisterahvas. Mel on äsja abiellunud kaunis blondiin. Mina lahkusin Tanjaga küllaltki vara, kuid kuuldavasti oli pidu küpsemas eas seltskonna jaoks kestnud vägagi hiliste tundideni ning järgmise päeva oli nii mõnigi valutava peaga teki all veetnud.

3E11299A-649B-43F6-A5EF-4493CA3D9808
Agnetha ja Anni-Frid
A0323F88-3056-4448-B4DB-E6E4B69BCAB1
Matti venna siiras püüe mu nimi albumisse kirja panna 🙂

Uued maitseelamused ja eresinine pistrik

Peale pidu tuli jälle hall argipäev- hall siin küll õige kirjeldus päris ei ole, Austraalias on argipäev pigem helesinine, aga siiski. Veetsin päevi tööl käies, õppides ja Gumtreest autode kuulutusi vaadates. Tööd oli vähe, mis tähendas, et ka rahaga ei olnud just priisata (ega see ka praegu oluliselt muutunud ei ole), see ei teinud mind auto otsimisel just üleliia optimistlikuks. Just siis, kui tundsin, et elu siin kisub kuidagi meeleolu allapoole, saabus aga suur ja tähtis päev minu elus- ma ostsin oma esimese cronuti. Töökoha kõrval oli paar kuud tagasi avanud uksed pisike kohviputka, mis müüb ka erinevaid saiakesi. Vaatasin erinevaid variante, mõtlesin, pidasin leti taga seisvate neiudega nõu ja otsustasin kaneelise cronuti kasuks- tundus, et just see päev on mul seda  lehttaignast valmistatud kaneelist pontšikut väga vaja. Kui lõunapaus lähenes ja ma lõpuks oma suurepärast suhkrusaia lähemalt uurida sain, avastasin, et Matt oli mulle sõnumi saatnud- keegi lehma lellepoeg oli facebooki postitanud automüügikuulutuse ja me läheme lõuna ajal seda vaatama- kui pilgu telefonilt tõstsin, oligi ta juba platsis ja suundusime auto poole. Kohalejõudes tervitas meid rõõmsameelne vanapaar, kõigepealt tutvustati koera- Daisy- väike sõbralik nähvits, siis vaatasime poja krossikarikad üle ja siis lõpuks näidati tagaaias seisvat sinist Fordi. Onu teatas, et tema on eluaegne mehaanik ja tema meelest ei ole paremat autot kunagi tehtud, neil küll juba uus, aga süda tilgub verd, sest see uus on palju kehvem, aga näe, ikkagi müüvad oma nunnu maha. Paar väikest viga küll olevat- ikkagi vana auto juba- 2004, aga sõitmist miski ei sega ja tema paneks sellega julgelt Darwini poole ajama, kui vaja. Vaatasin enda jaoks tähtsad asjad üle- odav, automaat, konditsioneer töötab, rego on olemas-suurepärane! Maksime ära,  viskasime tagaistmelt turvatoolid ja muu jama välja ja jõudsin täpselt enne järgmist patsienti paagi täis tankida. Enne minekut lubas onkel, et  keevitab mulle rattavõtme ka kokku igaksjuhuks, vargapoltidele muud ei sobivat, aga tal hetkel selline kahest osast koosnev variant. Nii üks vana hea helesinine kolmapäeva lõuna minu jaoks suureks sündmuseks kujunes, suurepärane esimene kogemus cronutiga ja mis veel parem-ostsin oma elu esimese auto! Kirjeldamatu õnn, kui sain järgmine päev 20 minutiga tööle ja tagasi ning võitsin sellega tervelt 2 tundi, mida muudeks tegevusteks kasutada, kui bussis istumine.

1D579ADF-0AC9-4EAF-9BC5-48D31AC793A2
Uhke Ford Falcon Futura V6- veidi kriuksub, veidi koliseb, elektrilised osad streigivad aeg-ajalt (kunagi ei tea, kas püsikas töötab või mitte, aga elus peabki üllatusi olema), kuid konditsioneer töötab ja sõita on mugav.
FB74BC8B-A810-45D7-A163-AD94D1718891
Kohe näha, et tegu on kõrgtehnoloogiliste insenerilahendustega. See kaigas on selleks, et pagassi luuk kogemata kombel pähe ei kukuks.

Suburbia vangist pääsemine

Arutasime järgmine päev Tanjaga, mis nädalavahetusel teha, mainisin, et ilmselt tahan korra linna sõita ja seal veidi ringi uudistada. Ma ei ole küll päris kindel, kuidas, aga paari tunni pärast oli sellest saanud juba “Kaisa tahab kõik koos laupäeval linna õhtust sööma minna”. Nojah, mis seal ikka, nii me siis veetsime perekondliku laupäeva õhtu ja käisime restoranis. Söök oli hea, kokteil oli veel parem 🙂 (tõesti ei tea, kuidas ma pidevalt pankrotis olen).

BD5EFADD-8F17-4DDD-A8A5-ACABBD54A26E

Järgmine päev sain rahus üksinda oma uut vabadust nautida ja käisin lõpuks Newcastle linnas ringi patseerimas. Alustasin muuseumiga, kus kohtasin Bethanyt, kelle vanaisa oli sõjaajal Austraaliasse kaevandusse tööle kupatatud Saaremaa mees, kelle perekonna nimi olevat Kiil (eesnime ta miskipärast ei maininud). Ajasime juttu ja sain soovitusi vaatamisväärsuste kohta. Et päev jätkuks kultuurselt, võtsin järgmisena ette kunstimuuseumi, kus oli parasjagu küllaltki põnev näitus- ühe endisaegse vangi maalid Austraaliast ja tänapäevaste moodsa kunsti esindajate vasted tema maalidele. Mõte oli näidata muuhulgas inimeste mõttemaailmade ja arusaamade muutumist ajas. Kui tundsin, et kultuuri on juba nii palju, et enam rohkem ei mahu, jalutasin mööda väikeseid poode ringi ja ajasin mõne noorema müüjaga letitagant juttu, üks neist oli eriti jutukas, rääkis mulle enda Euroopa seiklustest ning andis soovitusi, kust soodsalt head kohvi saab.

Päeva lõpetasin järveääres väikse koogitükiga, mis meelitas pargis lahtiselt jooksvad koerad ilusti sinna, kus vaja- minu käeulatusse.

EF2B3714-3B98-48FE-873B-8DBF38CE7A963B056C60-CA0D-490C-9EB3-34BCF36E3566857E9DD3-EBCC-496E-BE69-C1A7D2C472363D5166A3-D3AE-45F5-ACAC-7C889975CB80B36F8DBD-450B-474B-BA8F-C00E92476CCD

D876636B-5829-4377-8CC5-71467495266E
Terase töötlemine ning söekaevandus on Newcastle kandis ajalooliselt tähtsaimad tööstusharud, hiljem on lisandunud ka Hunter Valley veinitootjad, kuid nendest saan loodetavasti tulevikus lähemalt pajatada
B9E3F058-E7C2-4096-B64F-E3CCBE625819
Kunst
D9765F28-85BD-4411-AE83-C48E01A40B7D
Moodne lisand vanale maalile
0308822A-5CD0-43BE-9974-91832ACC3DF6
Kohalikud disainrõivad
01903A09-8391-413B-9084-FF80BFFCD8D1
Jõuludeks saadan vaid sügava sisuga kaarte
60F8D573-BD59-4DC2-89B0-A03249923E7E
Eriti soojad sokid 🙂
407CE8FE-9863-48FC-834D-6D1610636CF0
Üks koogisõpradest

Järgnevatel päevadel külastasin vabal ajal Blackbutt reserve-i, kus sai taaskord kohalikke  looma- ja linnuliike uudistada ja niisama ringi jalutada ning kuna ilmad läksid lõpuks tõeliselt soojaks, alustasin ka kohalike randadega tutvumist. Ilm oli 35 ja lauspäike….vesi oli mõnusalt karastav 17,4.

CD233678-46AD-42C5-9058-B8BB9029A08F91C47613-49B8-48EE-ADDE-C5BA04E8C4023887CDAA-02DD-4CB8-8DFD-81415F538115

FBC6C72E-DA1C-42E5-A080-44B588662A80
Redhead beach on siiani üks lemmikumaid

Üks õhtu peale tööd, keset Liamiga mängusisalike lakke kinni loopimist, teatas Matt, et tema sõber pakub laupäevaks muusikafestari piletit, kui ma huvitatud olen. Olin antud üritusest varasemalt kuulnud, kuid kuna pilet ei olnud just odav, otsustanud sellest tookord loobuda. Seega olin rõõmuga nõus ning mõtlesin korra Liisi ja tema universumi ja soovide täitumise teooria peale- tundus täitsa paika pidavat :D. Laupäeval peale tööd lõin oma lemmikrakendusse (kui keegi peaks küsima, mille eest ma universumile tänulik olen, siis hetkel on see kindlasti number 1), Google Mapsi, Jeremy aadressi. Kohale saabudes anti mulle kohe kokteil kätte ja sättisime ennast kambakesi Uberitesse, et This That- ile sõita. Kuna ilm oli jätkuvalt keskmisest soojem, olin endale küllaltki suvised ja lühikesed riided selga ajanud, kohale jõudes selgus, et see oli aga täiesti out- riided on jumala ebavajalikud asjad ja palju popim on ennast strateegiliselt glitteriga üle kallata ja siis krõllis silmadega keset päeva muusika järgi õõtsuda (poole kolmeks päeval olid juba pooled külastajatest üsnagi ebakaines seisus). Novot siis- järgmine kord olen targem. Rahvas oli siiski mõnusalt sõbralik ja nii ajasime lisaks nö oma seltskonnale (minu jaoks olid nad ju siiski kõik uued inimesed) juttu ka täiesti suvaliste külastajatega. Muusika oli mõnus, ilm oli hea, inimesed sõbralikud ja lõbusad. Veetsin aega Jeremyga, keda Matt tutvustas, kui “maailma parima soenguga tüüpi” (ta oli otsustanud mingi peo käigus, et ajab pea keskelt kiilaks ja kasvatab taha pika patsi), Eddie- tema muusikust sõbraga, kelle naine oli kahjuks haige ja peole tulla ei saanud, Jeremyga maja jagava Sami ning viimase tüdruksõbra ja tema sõbarannadega. Mina teadsin esinejatest enne sinnaminekut vaid kahte nime- Amy Shark ja Broods, keda hetkel siin raadiost sageli kuuleb, aga valik kahe lava peale oli üpris hea. Kui keegi huvi tunneb ja juutuubida tahab, siis teistest meeldejäävamatest oli seal veel nt Safia, Boo Seeka, Rubens ja tegelikult veel terve hulk erinevaid artiste.

2A2B4433-11F0-4AAB-8815-06DADD484566
Jeremy- kelle kaunis soeng kahjuks selle mütsiga välja ei paista ja Eddie
DA884153-AFF1-4D8E-8AED-809DD7FAB6FE
Väga tõsine ükssarvik
3266BAE4-2A99-4958-8B0A-ECE883336C34
Õlgadel õõtsujaid oli palju, kuid nii julged inimtorne rohkem ei näinud
7C0EC4D1-A8D3-432D-9A88-7FD4613F04A0
Sooja ilmaga polegi rohkem vaja

Would a honeybee ever be lonely?

Järgmine päev ärkasin vara…tahtsin veel varem ärgata, aga näe, ei suutnud. Nii ma siis kell 8 lõpuks teele asusin. Nimelt olin vahepeal saatnud CV mõnda veinikasse, et seal “päris bäkkeri” kogemus saada ja mine tea, kui ehk tahan veidi kauemaks siia jääda, siis on see võimalus ilusti olemas. Samuti muidugi see, et kuskil kolkas pikki päevi rügades on lihtne raha säästa, et hiljem ringi rännata ja ägedaid kohti avastada. Vestlusele kutsuti mind Griffithisse ja Berrisse. Otsustasin, et kuna ma pärast intekat kuskile sinnakanti jääda ei saa, siis Berri jääb seekord mängust välja ja panin kõik panused Casellale Griffithis (Berrisse oleks u 14h üks ots autoga, Griffithisse 8-9). Et päris nüri sõit ei oleks tegin suured plaanid külastada pühapäeval  (intekas ise oli alles teisipäeva lõunal) Figure 8 Poolse ja Blue Mountains-it. Figure 8 tegi küll ringi sisse, aga kuna see tundus äge ja ka tõusu-mõõna aegadega läks hästi, siis otsustasin jonnakalt neid ikkagi kaema minna. Olin juba üsna lähedale jõudmas, kui sattusin ummikusse. Esialgu pidasin seda teetööde või mõne õnnetuse põhjustatud seisakuks ning lootsin asja lahenemist, kuid mida edasi, seda masendavamaks asi kiskus. Kuna nii lähedal olin, siis ikkagi tagasipöörata ka ei raatsinud ja lõpuks ei olnud selleks enam võimalustki. Pärast u tunnist passimist hakkasid autod siiski tasapisi liikuma. Kihutasin rõõmsal meelel edasi, kuni hetkeni, kus u 15 min enne eeldatavat kohalejõudmist teatas nõme silt, et tee on suletud… juheissa- just sellel päeval toimus miski suurem ratturite võistlus. Nojah, sõitsin siis esimese mahasõiduni ja hakkasin uurima, mis lähedal veel uudistada on. Kuna Katoomba oli minu jaoks “must see”, siis väga palju ma muudele asjadele aega kulutada ei raatsinud. Avastasin, et olin üsna lähedale sattunud ühele India templile, nii et võtsin suuna sinnapoole. Jalutasin üsna tuimalt tagauksest sisse ilma igasugu silte lugemata, nii teatas üks noormees mulle peagi kohmakalt, et “khmm…templis ei tohi plätudega olla…” ja hiljem ära minnes lugesin targa sildi pealt, et tegelikult ei tohtinud sinna telefoni ega fotokat ka kaasa võtta…well…too bad, ilus tempel oli, tegin pilte :D. Loomulikult oli seal parasjagu ka kellegi pulm, nii et sain veidi huviga traditsioone jälgida. Otsustasin, et 3 AUD on piisavalt väike summa, et raatsin selle lõunaks välja käia küll ning ostsin endale taldriku Vadadega- tegu oli soolaste fritüüritud vürtsikate pontsikutega, mis eeldatavasti olid valmistatud kikerhernestest. Umbes 14-15 ajal jõudsin Katoombasse, seadsin ennast ühikasse sisse ja asusin kohe peamise turistika, Kolme Õe, poole teele. Sealt edasi jalutasin mööda pisikest rada alla koskede juurde, kust avanes imeline vaade orule. Siin on parem ilmselt pilte näidata, kuigi ega need telefoniga klõpsitud pildikesed seda õiget elamust edasi ikka ei anna. Katoomba ise on üks armas ja hubane mägilinnake, kus vähemalt sel hetkel täitusid kopsud magusate lillelõhnadega ja meel rahuga.

05755A81-DC92-48C4-96CB-B98C0F8ED9F4
Sri Venkateswara Tempel

16E625A0-0088-4329-BE2D-2F92F120199C8B88A5EE-2840-4118-BEC6-A53653FCEB75A718E986-63B1-4F5F-A97D-6ACBDAE878AD

7A331F6A-2C8E-4C49-BA51-720480C64134
Vadad terava kastmega, huvitav maitse, aga minu jaoks siiski veidi õline v
AB419E5F-C6BA-4C91-8287-4CAF50AAC135
Kolm Õde
04678778-BF3E-4D82-9F29-7AC3B81309B4
Lihtne väike “raamatukogu” 🙂

487B797F-F4EE-4848-A2EA-0B818C55BD97

9E976482-8E55-4AB6-918F-46DD28F1F28B
Kaisa õpib võõrastelt inimestelt pilte lunima, ei tea, kas on hea komme või mitte
F80C91A8-F053-4EAF-8736-A72C2A006005
Nii mõnus koht istudes vaate nautimiseks

4CC0DC87-2E2B-41C5-8B57-D5C2226658F7E7D254EB-785B-4A7F-8A5B-D3D7E54B9A0EB6CC4052-817E-4572-B618-3F9D67CE2A4B692284F9-5B3F-47A2-82AE-A745B33A9C37

C31897EB-395A-47D2-8478-359C2A4313D3
Vikerkaar 🙂

9827F281-2A58-4E4B-931A-E059AD043B1C26FB7877-1941-4308-8D2A-5C6C35865BF04C1FDCB5-75AB-455E-A855-7BB8924D399D25C0C6D6-69CE-439F-AF47-D0DECD178B3FFAA26CA0-CC72-4D97-BE62-9E9089E33B1E

CA9601C7-24CD-4966-BBAD-CE0AB6E1E170
Sügavad mõtted päeva lõpuks. Väikesed “kirikuid”  ja palvemaju on siin iga nurga peal, enamasti tunneb nad ära taoliste sildikeste järgi.

Pärast oma väikest kolmetunnist jalutuskäiku vaagisin õhtusöögi mõtteid- kas minna poodi, osta mingi suvaline sai ja üritada päikseloojanguks tagasi lookoudi juurde või süüa pigem midagi korralikku? Otsustasin piiluda ühikast üle tee asuvasse sõbarliku ilmega Yellow Delisse. Istusin lauataha ja kuulsin, et kõrvitsasupp on soodne ja kosutav- tõepoolest oli. Mingi hetk aga asus teenindajaneiu uurima, et kust ma pärit olen ja kuidas mulle Katoomba meeldib. Kuuldes, et ma niimoodi üksinda Austraaliat avastan ja et mulle see väike linnake väga meelepärane on, kutsus ta mind usinalt nende kommuuniga ühinema- nemad elavat kõik koos suures majas, kasvatavad köögivilju ja peavad seda kohvikut, saaksin elamise eest seal tööd teha ja nautida kohalikku külaelu.  Vaatasin ringi ja märkasin, kuidas üks pikema patsiga keskealine härrasmees parasjagu ühte aasia päritolu neiut vastu võttis- kogu kollektiiv tundus äärmiselt rõõmsameelne ja rahul, et neiu nende juurde oli otsustanud tulla ja vastuvõtt tundus ülimalt soe ja samas, veidralt rahulik. Ma ei oska seda päris hästi kirjeldada, aga veidi selline sektilik olemine. Siiski otsustasin neiu pakutud kontaktid vastu võtta ja mõtlesin, et mis seal ikka, võib olla olekski lühiaegselt hipidega elamine huvitav kogemus. Tagasi ühikasse jõudes nägin lõpuks ka paari toakaaslast, hakkasime ühe prantsuse tüdrukuga jutustama ja kuna ma olin plaaninud nagunii päikseloojangut vaatama sõita, siis kutsusin Sophie endaga kaasa.  Tegin endale veidi teed termostassi ning 5 min hiljem saabusime Cahill lookouti. Päikseloojang oli sulnis ning jutuajamine huvitav, auto poole suundudes avaldas üks Kanada noormees huvi meiega linna tagasi saada, nii et saime veel ühe sõbra juurde endale. Järgmine päev hakkas kell 5 minu kohal naris magava naisterahva telefon märku andma, et kõik peaksid üles ärkama. Õnneks pani tädi oma telefoni siiski kinni ja tõmbas veel tunniks  teki üle pea. Veidi enne 7t otsustasin siiski kargud alla ajada, sest päev tõotas tulla pikk. Tegin endale taaskord teed ja otsustasin avastama sõita Grand Canyon Tracki. Kirjelduse järgi peaks tegu olema 3-4h rajaga. Reaalsuses kulus mul selle läbimiseks veidi üle 2h. Aga kes sinnakanti satub, siis soovitan kindlasti minna! Tegu on kauni ja  huvitava rajaga, mis väärib külastamist. Olin päris rahul, et läksin hommikul, kuna juba tagasitulles oli päike kõrgel ja rada üsna korraliku tõusuga, särk oli lõpuks kergelt niiske, aga olin endaga rahul, et selle läbi tegin. Ees oli pikk sõit ning seega sõin kiire lõuna ja põikasin läbi Govett’s Leapist. Lõuna ajal kohalikke vaatamisväärsusi googeldades sattusin kogemata info peale, et Katoombas tegutseb Twelve Tribes sekt, kes on tuntud oma Yellow Deli nime kandvate kohvitute poolest…vaatasin veelkord seda lendlehekest nende kontaktidega, mis kandis pealkirja “Would a Honeybee ever be lonely?” Ja lugesin kiirelt artiklit nende elust olust.

https://www.news.com.au/lifestyle/real-life/true-stories/an-eerie-night-inside-blue-mountains-sect-the-twelve-tribes/news-story/2071df35fee257d4d3a5f4ba2191d73a

Veendusin, et ma ilmselt siiski jätan selle huvitava kogemuse vahele.

E5244DDB-D48E-4789-B734-C39A62D8DBC4
Päikseloojang Cahill Lookoutis

8843ABE0-3840-4018-BD3D-34507AA740031C124A48-349F-44F6-904D-4C883D7CCF1249F67689-433A-4A23-81C2-B9A9440E81BA

7E0451E7-B2F8-409E-9952-BBEC23EA700D
Hommikune vaade Echo Pointis, enne Grand Canyonit

70F9E0D6-A003-4187-8057-738D4A77B587B5D0F660-0D2A-446F-9633-23B7BFFFAFD57EAFE0C5-3C09-4C47-8348-5BA021886C19CA44868C-69D2-42B3-B970-D7E31E01E82E1F6DDE13-61EB-4508-BAC4-94AAA5F49BDE1AB4035B-B659-4785-AE68-20210E0C1503D179C88D-EEF6-449D-9689-E63A73A28F53

D337570E-379E-4CE9-9C63-0BCBC3F7E3AE
Soojadest riietest oli mul kaasas pusa, kiivrit peas ei olnud, jalga olin arvestades eelnevate radade kergust ajanud suvalised sandaalid, kaarti mul ei olnud, telefoni aku oli viimaste protsentide peal ja suri umbes selle sildi juures, ei öelnud kellelegi, kuhu ja millal lähen, vesi ja pakk plaastreid oli kaasas, aga see ka emergency kit ist kõik 😀

884F4B37-4310-4447-A256-F5A8800162F7

Govett’s Leapi võrdlemisi järsku langust pidi jalutades märkasin, kuidas üks noormees piirdealt läbi poeb ja seab oma fotovarustuse otse kose peale. Tundus kergelt ohtlik, aga vaade oli ilus, noormees samuti, järelikult tuleb ka piirde alt läbi ronida. Liikusime ettevaatlikult koos kose servani ja imetlesime vaadet, õnneks oli ta nõus minu sealoleku jäädvustama. Tagasi üles jõudes ohkasin raskelt, sest ees ootas tankimine ja 6h tuima sõitu. Meelde tulid ka Eddie hoiatussõnad, et sisemaa poole sõites ei tasu koidu ajal ega pimedas väga uljalt roolitaha istuda, sest suuri, kiireid ja suitsiidseid kängurusid on seal palju.

9EF4DF50-09FE-47C7-A93C-C36AF6FC8AED9EB7139E-332A-4D0F-95C3-E94D7637B791

0C91B06F-4B1A-432A-947F-065F4F75D005
Tundus popp poos instagramis, proovisin ka, olen üsna rahul

0ABBE2F9-EBA2-4E6C-A4A8-803924BF625AC391B581-82AA-4B13-8EA2-61D216FCC4E9

Maantemõrv ja Griffith

7D268E84-218D-4972-98B0-9F23ACE4EE84
Galah- tegelikult siiski kakaduuline

Sõit kulges suuremate viperusteta, kui välja jätta üks traagiline sündmus. Nimelt meeldib kohalikele lindudele väga maanteel chillida (vb on ka neil mingi kalduvus depressioonile, sarnaselt kängurude kalduvusega autode ette hüpata? Või lihtsalt otsivad adrenaliini muidu igavas maaelus?) ja nad ikka üsna tuimalt istuvad seal ega kavatsegi lendu tõusta läheneva auto peale. Üldiselt suutsin tähelepanelik olla, aga ühel hetkel märkasin papagoipaarikest liiga hilja ning tahavaatepeeglis oli näha pahmakas roosasid sulgesid ning traumeeritud suleline sõber. Minu kaastunne talle.

Griffithis ma läbi interneti ühetgi soodsat bäkkerit tuvastada ei suutnud, seega valisin järgmise soodsa variandi- AirBnB. Sattusin ühe paarikese peale, kes olid sinna kolinud paar kuud tagasi Byron Bayst. Mees oli medvend ja naine apteeker. Kuuldes, et lähen Casellasse intervjuule, teatasid nad, et nende eelmised külalised olid seal täpselt samal eesmärgil ja juhuslikult oli tegu Eesti – Iiri segapaariga, kes töö saades nende vabasse tuppa püsivalt elama asuvad. Esther ja Dale olid väga ägedad ja samuti nende värskelt adopteeritud kass Rambo.

Järgmise päeva intervjuu protsess nägi välja selline: istud maha, täidad hunniku pabereid- paned kirja oma pangakonto, maksu jms andmed, et kui juhuslikult tööle võetakse, siis sellega enam vaeva nägema ei pea. Kinnitad neile veelkord üle, et sul ei ole ühtegi terviseprobleemi, tehes selleks kahe A4 jagu linnukesi õigetesse kastidesse, täidad mini IQtesti (kas sa ikka suudad kokku lugeda, et selle pildi peal on 7 tähekest?) ja seejärel suundud kehaliste testide juurde. Narko ja alkoholi testid, vererõhk, pigistusjõud ja füüsilised katsed. Mõtlesin, et äkki oleks pidanud kandideerima selle füsio koha peale, kes neid läbi viis, töö on tuim, aga lihtne ja raha makstakse eeldatavasti selle eest üpris hästi, vaevalt ka regsitreerimist  vaja on :). Peale kätekõverdusi, kastiga ringi jalutamist ja muid trikke (mis olid kusjuures tunduvalt raskemad, kui ma eeldasin), sain lõpuks ka intervjuu tuppa. Üks tüsedamat sorti tädi istus vasakulpool lauaotsas mu CVga, küsis küsimusi ja tegi linnukesi, otsa ta mulle eriti ei vaadanud. Tema kõrval istusid reas 3 kergelt juhmi, aga rõõmsameelse naeratusega töömeest, kes ei öelnud sõnagi, aga see eest vaatasid kogu aja mulle otsa. Kolm-neli minutit hiljem sain hakata tagasi kodupoole sõitma. Haarasin Hungry Jacksist endale vegeburksi ning Valteri, kellel oli soov Sydney lennujaama saada. Õnneks oli ta nõus pool paaki kütust ostma ning ise sõitma.

83AC7006-1776-4249-A1B8-7127E6B9C1DD
Suur Merino lammas Goulburnis

Sydneyst edasi kulges mu tee uhkes üksinduses ja pimeduses, hoolimata Google mapsi pingsast jälgimisest olin siiski veidi närviline, sest kui kuskil õige reastumise või pöörde maha magad, võib see tähendada küllaltki tüütut seiklemist. Õnneks hakkas Triple J-s metaliõhtu, mis mind ilusti erksana hoidis. Tutvusin nii kohaliku kui ka Jaapani deathmetaliga, sain teada, et Slipknotil tuli uus lugu välja ja tundsin ülevat tunnet Sydney Harbour Bridgel sõites (mulle on siin miskipärast sildadel sõitmine väga meeldima hakanud). See raadiojaam on muide üsna põnev, enamasti selline pehme pop ja vahele siis teinekord ka lampi metalit või nt Hiina hip-hoppi, viimane oli kusjuures uskumatult kaadsahaarav, mis sest, et sõnadest aru ei saanud.

Life is a beach

Viimane nädalavahetus möödus mööda randu kolades ja väiksemaid bushwalke tehes. Ühtegi koledat randa või piknikukohta ma siiani kohanud Austraalias igatahes ei ole. Lisaks saatis minu festivalisõber Jeremy mulle terve nimekirja asjadest, mis ma siinkandis ettevõtma pean. Tegelikult võttis ta minuga ühendust juba neljapäeval ja tundis muret, et kas mul ikka piisavalt tegevust on ning kutsus sõpradega pubisse peale tööd. Kohalejõudes selgus, et tegu oli kellegi sünnipäevaga..taaskord üks kohalike naljakas komme, nad kutsuvad sind lampi kuskile kihluspeole, sünnipäevale vms üritusele, aga nii muuseas jätavad selle esialgu mainimata, mis tüüpi üritusega tegu on. Kihluspeole meid Tanja ja Liamiga ei lastud tookord (lapsed on tihtipeale keelatud alkoholi pakkuvates asutustes), aga seekord olin üksi ja kohtusin terve rea toredate inimestega. Esmaspäeval käisime koos Jaapani toite degusteerimas (jeee- sain lõpuks austreid süüa-buu, ei meeldinud väga 😀 ) ja juba järgmine laupäev kutusti mind samamoodi (seekord siis jah, väikse ettehoiatamaisega, aga muidu sarnaselt) pm kellegi pulmapeole…umbes nii, et “ei see on rohkem siuke niisama pubis istumine, nad tegelikult abiellusid kahekesi omaette juba eelmine nädal, muidugi nad tahavad lambiinimesi sinna”. Järgmises postituses saab siis lugeda, kas oli ikka okei või mitte.

9897B78D-3EE9-48E6-9CD1-36C03776F2B9
Turnisin Mount Toomareel

5EDE29A4-630B-4DD7-824E-D28476DF5FCAA5303426-6FB7-473C-834B-E21622A4C1403A97D401-5C1B-40B3-B522-6FBC78989C5BB4B6BD90-DFF4-47B2-9E6A-99C1779B1088

41FC5F0F-1D22-4436-8250-FCE7B87963CD
Pelican Beachil ühtegi pelikani ei näinud, aga Nelson Bay kandis oli neid rohkelt
9DD84DA3-ED74-4A57-A825-6236D50B70DD
Gan Gan lookout
377D4979-06FD-4850-8460-C745482BA84C
Anna Bay- järgmine kord siia tulles kavatsen kaamlitega sõita või sandsurfida

E2E838D6-D777-4771-B760-F65173EAEA00

580F1140-C180-40AC-B1D4-6593A216D157
Caves Beach- nagu nimi ütleb, on mõõna ajal võimalik rannaservas mööda koopaid kolada

3693AC79-863F-43DD-B44A-BA2D8C7224DF

Hetkel istun köögis ja unistan kohvist- pakkusin vabatahtlikult välja, et olen hea inimene ja ärkan kell 5 hommikul, et teised rongijaama viia, kust nad siis ise edasi seiklevad, et puhkusele sõita. Kerge pettumus, et keegi mulle ei maininud, et piim otsas on ja pean ootama 7ni, et kohvi saada, aga vähemalt nägin lõpuks päiksetõusu ära. Kahjuks pilte ma sellest teha ei saanud, sest pidin seda sõidu ajal läbi auto akna nautima, aga meeletult kaunis vaatepilt oli küll.

Panen endale nüüd ilusti meeldetuletuse kalendrisse, et järgmine postitus kiiremini üles saaks ja loen sekundeid poe avamiseni…Cheers!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s