Always win sometimes loose¡

Minu märkimiväärsemad tegevused siiani: käisin “feik pulmas”, tutvustasin kohalikele Eesti kultuuri Tommy Cashi näol, käisin jet skiga tuuritamas ja sain taaskord tunnistada, et karma on tõepoolest üks õel tädi, tööl käinud, dushi ukse kinni kiilutanud (õnneks väljastpoolt) ja niisama kohalikega hänginud.

Põhimõtteliselt on tegu pulmadega

See üritus oli tegelikult päris lõbus ja chill, kuna pidin hommikul tööl olema, jäin tõotuste kordamisest ilma, aga nagu teised pulmalised tasakesi mainisid, siis see oligi nats awkward olnud (tegelik pulm oli kuu või paar tagasi Uus- Meremaal, nüüd sõprade ees lihtsalt näitlesid kõik uuesti läbi). Kohaks oli valitud kohaliku (keskmisest veidi peenema) bowlingu klubi hoov, mis kujutas endast üpris ilusat ja kaunistatud aeda. Inimesed olid mõnusad ja midagi liiga ametlikku ei toimunud, tunti ennast vabalt (nii palju kui laste järgi joostes ennast vabalt tunda saab, neid oli seal palju) ja sain üsna mõnusalt seltskonda sulanduda. Pruutpaari endaga tutvusin küll alles mitu tundi hiljem, aga pole lugu, eks neil oli eelisjärjekorras vaja ikka sugulastele ja lähedasematele sõpradele tähelepanu pöörata. Pärast “pidulikku” osa aias mindi korraks laiali, et siis jälle pubis kokku saada. Selle vahepealse aja veetsin lahkelt kohalikele Eesti muusikat tutvustades, kuna erilist huvi tunti räpi vastu, siis mis mul muud üle jäi kui ikka kõige muljetavaldavamate videotega Tommy youtubest välja kaevata. Üks neiu küll vaatas veidi imelikult, aga üldiselt oli vastuvõtt vägagi soe ja nagu hiljem kuulsin, leidis Tommy Cash oma tee nii mõnegi tegelase playlisti. Pubis oldi traditsiooniliselt umbes 12ni ja siis valgusid kõik koju magama.

Kiire karma on karm

Arvan, et see oli vast paar päeva hiljem, kui Jezil taas vaba päev oli ja ta mind oma jetti kaema kutsus. Tundus nagu lõbus tegevus nii et kaua ta mind veenma ei pidanud. Kuna ma olen jätkuvalt külmavares, siis sain kalipsopluuse selga enne merele minekut. Lube mul ei ole, et sellega ise sõita, mistõttu pidin esialgu tagaistmega leppima (kalda ääres rahulikus vees võib tihtipeale veepolitseid kohata, kes ei ole jettide ja nende omanike suhtes enamasti just positiivselt meelestatud). Seal, kus lõpuks välja jõudsime, olid lained võrdlemisi suured …või vähemalt tuntavad… hüppasime lainetes ja ausalt öeldes oli seal taga lenneldes tükk tegu, et piisavalt kõvasti kinni hoida. Mõne aja pärast hakkas Jez veel lennukamaid kurve võtma, ilmselge kavatsusega mind vette lennutada. Pean tunnistama, et mõne kiljatuse ta kätte sai, aga teades, et konkreetne laht on haide seas populaarne sigimispaik ja hetkel oli seal üsna palju noori ja rumalaid hai tiinekaid ringi uudistamas, ei olnud mul mingit kavatsust vees ulpima hakata. Lõpuks andis noormees alla ja pani mind korra kaldaservale puhkama, et ise “paar kiiremat ja uhkemat tiiru” teha. Jõudis vist oma 2-3 minutit laintes hüpata, kui maandudes suure hoo pealt sarved viltu kiskusid ja ta kaarega vette lendas. Nagu ta ise kogemust kirjeldas, siis esmalt tundis ta, kuidas pea juskui vastu telliskivi seina maandus ja järgmisel hetkel tundis, kuidas tagumik vastu jeti serva kolksatas. Siis võttis mõni hetk aega enne kui ta aru sai, mis toimus ja erilise innuga (ka talle meenusid kohalikud vee elanikud) jetti poole sibama hakkas. Kohale jõudes ta esmalt lebas ja oigas veidi, hoidis pisaraid tagasi ning seejärel sõitis kaldale ja lasi mind rooli :). Algul olin üsna ettevaatlik, kuna jeti juhtimine osutus arvatust tunduvalt keerulisemaks ettevõtmiseks, lõpuks hüppasin aga juba üsna julgelt mööda laineid. Hiljem selgus, et vaena Jez kannatas minu hüpete ajal päris korralikult- kerge luuturse sabakondil ja tumelilla tagumik (mida ta uhkelt hiljem kõigile demonstreeris, kes vähegi huvi tundsid…ja vahest ka mõnele, kes kogemata kõrval juhtus seisma) teevad hüpped pisut ebameeldivaks.

Eakohased katsumused

Ega see elu üldiselt nii palju kuskil ei erine- ühetaolised “vanusele vastavad” üritused igal pool. Lisaks “pulmale” külastasin ka “Baby-Q” nimelist üritust, ehk siis kahe tulevase ema titepidu. Nimest võiks küll järeldada, et tegu oli miski grillpeoga, kuid ei liha ega tittesid seal küpsetatud. Lihtsalt palju toredaid inimesi ja meeletus koguses sööki nautimas ilusat ilma aias. Ausalt öeldes on mul hetkel tunne, et olen kohanud tohutul hulgal inimesi, paljusid neist juba mitmendat korda, aga kuna volüüm on piisavalt suur, siis nimed ja näod on totaalselt sassis. Siiani õnneks kellelegi vahele pole jäänud. Kõige piinlikum vist oli see, kui soovisin selles pulmalaadses asjas valele meesterahvale õnne, arvates, et tegu on peigmehega …ja sain oma veast teada alles sellel samal titekal nädal hiljem…*

* vahemärge- vist oli siiski õige meesterahvas, ma olen segaduses

Matti äraolek suurendas olulisel määral mu klientuuri, mistõttu olen enamasti 6 päeva nädalas tööd rabanud. Aeg ajalt olen küll kolmapäeva vabaks võtnud või reede lühemaks teinud, aga kuskile Newcastlest kaugemale sõitmise teeb see keeruliseks ikka. Korra küll õnnestus kiire tripp Seal Rocki teha, kus sain ka lõpuks oma esimese surfitunni. Kaua see ei kestnud, sest tuli välja, et laual sumades on võrdlemisi keeruline silmi soolase vee eest kaitsta ja minu eriti tundlikud simmud põlesid peagi nii valusalt, et pidin alla andma ja päiksekatega rannalt teisi vaatama. Plaan on osta moekad ujumisprillid ja nendega edasi harjutada (jah, ma lasen endast kindlasti rannas pilti teha nende ja surfilauaga 😀 ). Üldiselt väga chill nädalavahetus ja kes peaks siiakanti sattuma, siis soovitan kindlasti Seal Rockis väikse peatuse teha. Campimiseks on mitmeid võimalusi nii telkide kui bussidega, sealhulgas nii tasulisi dushidega variante kui ka tasuta lihtsamaid platse (samas, minu arvates jällegi parema asukohaga).

Hetkel tulin just töö jõulupeolt- käisime kambakesi hiinakas. Kuna boss taob kõik kinni, telliti ohtralt ja kuidas sa siis jätad miskit proovimata. Toit oli aga suures osas frititud ja rasvane, nii et ägisen ilmselt kaks päeva veel. Homme lähen poksiklubi poiste “jõulupeole”, ehk siis kõik kambakesi pubisse…sest mis see veel jõululikum oleks, kui üks korralik pubiring. Kaua ma kahjuks taaskord väljas töllerdada ei saa, sest laupäeva hommikul patsiendid ootavad, aga usun, et lõbus saab ikka olema ja algus saab sellel kaunil üritusel olema 16-17 ajal, nii et ei tohiks probleemi olla. Poksiga on muidu kõik hästi, aga kuna mul endal siin jätkuvalt korralikku varustust ei ole, siis on mu vaesed sääred lihtsalt konstantselt siniseid plekke täis ja valusad. Olin üks kolmapäev jube õnnelik, et näe vaba päev saan vahelduseks edasijõudnute tundi minna (töö tõttu ma tavaliselt sinna ei jõua). Kohalejõudes selgus, et tegu oli puhta 3 min raundidega sparri tunniga. Mul ei olnud hambakaitset, säärtele panin klubi räbalad ja liiga õhukesed kaitsmed ja peale minu oli seal kamp suuri tätoveeritud mehi. Nojah…ikka sattus üks, kes ei suutnud näkku mitte lüüa ja ikka suutsin ma ise klassikaliselt kellelegi säärega vastu põlve virutada nii, et enam jalale toetada ei saanud. Jätsin paar ringi vahele, vandusin omaette vaikselt veidi, aga kuna pool tundi oli alles ees, siis otsustasin, et kui juba toetada saan, siis võiks ju ikka edasi lasta-totter seal pingil vahtida ju. Oma veast sain ma aru siis, kui autoga kodupoole sõitma asusin. Pedaalide vajutamine olin põrgulik piin, mida sain oma 25 min nautida, et siis lõpuks dushi alla liibata ja magama koperdada. Esialgu ma trenne vahele jätta ei plaaninud, aga kokkuvõttes pidin seda siiski tegema, et mitte päris vigane kogu aeg olla. Aga hea kogemuse sain siiski, sparr on tähtis ja tunnen et pole seda piisavalt teha saanud..

Enne kui postituse ametlikult üles panna jõudsin, sai nv läbi ja mis seal ikka..panen asjad kirja, enne kui ära ununevad veel :D.

Taipoks teeb lapsed rõõmsaks.

Reedel peale tööd alustasime oma jõuluteemalist kohtumist Sami juures. Korter asub ühe popika pubi teisel korrusel ja ausalt öeldes on tegu väga ägeda elukohaga. Sam on kleenuke pisikese mulletisabaga noorsootöötaja, kes hambaklambreid nooruses kandnud ei ole ja kelle keha katavad nii suurema kui väiksema kunstilise väärtusega tätoveeringuid. Noorsootöö siinmaal tähendab muide tegelemist nende noortega, kes Eesti mõistes käivad erikoolides nagu Kaagvere. Tegu on raskete käitumishäiretega noortega, kellel on veel raskem minevik ning arvatavasti mitte just kõige helgem tulevik. Sami puumajas asuv korter meenutas miskit, mida Eesti mõistes võiks seostada Kalamaja ja hipsteritega, ainult, et kui Kalamajas on kõik elupinnad võimalikult väikseks hakituid, et ikka rohkem elanikke mahuks, siis too oli suur ja avar. Kohalejõudes juhatati mind ilusti laua juurde ja pisti õllepudel pihku. Vaatasin ringi ja ega ma esiti väga palju tuttavaid nägusid ei näinudki, umbes pooli ma varasemalt tähele pannud ei olnud. Aga huvitavad tegelased olid nad küll. Mayfield, kust enamus pärit oli, on nagu mu töökoha asukohtki, üks Newcastle karmimaid linnaosasid, mida enamasti seostatakse mulletite, rullnokkade ja muu “toredaga”. Aga ma ei tea, mulle tundub, et füüsiline aktiivsus teeb inimesed paremaks. Tegu oli karmi väljanägemise, aga see eest väga soojade ja toredate inimestega. Chai (kirjapildis ei saa kindel olla, aga Jay see igatahes ei olnud) näiteks meenutas pealevaadates…noh..ausalt öeldes esmapilgul veidi nilbet türklast. Tõmmu meesterahvas jõllitas üsna julgelt ja naeratas pidevalt oma suurt valget naeratust. Seljas oli tal kirju särk, mida ma isegi ei oska kirjeldada, aga midagi megamoodsat see just ei olnud ja jalas olid tal ehtsad kauboisaapad. Saabaste üle oli Chai väga uhke ning demonstreeris neid igal võimalusel- tema (ilus, suurepärane, maailma parima maitsega- nagu ta ise teda kirjeldas) ema oli need talle eelmistel jõuludel kinkinud. Ta oli elanud viimased 5 aastat Tšiilis ja seal maju ehitanud ja ringi reisinud. Teised, kellega jutustasin, nii kirjud isiksused ei olnud. Kuid vahvad olid nemadki. Mõni antisotsiaalsem küll ka pundis, aga kui nendega ilusti sõbralikult juttu alustada, siis muutusid nemadki rõõmsamaks. Sami juurest edasi liikusime Customs pubisse, kust saab odavaid Espresso Martinisid. Chris sai neid tutvuste tõttu veel ekstra soodsalt ja nii need karmid musklimehed seal peamiselt martiniklaasidega ringi jalutasid ja kokteile kulistasid.

Tamworth-i. Lihtsalt niisama. Miks mitte.

Järgmine päev ärkasin vara, tegin kiirelt kiirelt töö ära ja suundusin Jezi ja Andyga Pennyle järgi sõitma. Penny on Andy must kass, kes keeruliste sündmuste tõttu ta vanemate koju Tamworthy oli jäänud. Aga mis mul ikka nv paremat teha on, kui kasse transportida, nii et võtsime suuna kuulsasse kantripealinna. Kuldsest kitarrist, nagu ka viimasel ajal paljudest muudest asjadest kahjuks, jäi pilt tegemata, usun, suur kaotus see siiski ei ole. Peamine asi, mida tolles sisemaa asulas nägin oli…..pubid… sellegipoolest oli tegu huvitava reisiga, sest Andy, kes oma olemuselt on loominguline it mehest introvert, võttis üles üpris huvitavaid jututeemasid. Seega sain teda selle lühikese reisi ajal päris hästi tundma. Ta armastab loomi (Jezi arvates veidi rohkem, kui oma last), ta on andekas graafiline disainer, tal on noorpõlve sportimisest küllaldaselt vigastusi, mis vajavad siiani füsio abi, tal on kerge ärevus, mis lööb välja eelkõige oma vanematega suheldes ning ta on väga sihikindel ja armastab sõpradele erinevaid vingerpusse mängida. Tamworth on…tavaline mitte kuigi depressiivne, aga mitte ka kuigi palju elamusi pakkuv linnake, kus noored vabal ajal alkoholi ohtralt tarbivad ja/või autodega mööda tänavaid edasi-tagasi sõidavad ja aknast roppusi hüüavad. Klassika.

Pühapäeval käisin oma reisikaaslastega koos järgmisel jõulupeol, kus seekord pakuti uhkelt Aussi signatuurrooga- viil röstsaia, kuhu vahele topitakse suur grillvorst, praesibul ja ketsup, lisavalikuna ka BBQ kaste ning tervislikumad leidsid laualt ka salati, mida saia vahele surada. Ei jõua “päris” jõule ära oodatagi, nagu aru saan, siis ootab ees käntsakas külma sinki, mida Ozid taevani kiidavad.

Võtan siinkohal aja, et ette vabandada kõigi ees, kes kaarti ootavad- ma olen kohutavalt laisk olnud ja pole aadresse küsinud, aga uskuge, kaardid on valmis valitud, täidetud ja umbes pooltel on ka margid peal…teie aadressid on puudu ainult..

No ei ole lihtsalt mingit mõistmist, et jõulud tulemas on- mis sest, et igalpool inimesed ennast segaseks shoppavad ostukeskustes ja tööl kõlaritest 2 nädalat jutti hommikust õhtuni kuulanud olen, kuidas väljas on lumememmed ja jõuluvana nurgatagant piilub. Päike särab taevas ja järjest palavamaks läheb- jõuluvana vammused tilguvad hetkega higist ja põhjapõdrad saavad infarkti, kui siiakanti nina topivad praegu.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s