Tervitused Bangkokist

Tere taas! Olen nüüd liiga pikka aega blogis vaikinud ja pilte ning muljeid on kogunenud nii palju, et kõigest ei jõua kirjutada. Osalt on süüdi see, et hakkasin lugema. Laenutasin Koh Samuil Stieg Larssoni raamatu “Girl with the dragon tattoo”. Kõik vabad hetked, mil oleks võinud blogi kirjutada, olin hoopis ninapidi raamatus. Triloogia esimene osa oli nii põnev, et lugesin kohe ka teise osa otsa, millega täna ühele poole sain. Esimene raamat oli üle 500 lk pikk ja teine üle 600 lk niiet nende lugemine võttis omajagu aega. Kuna mul veel järgmist raamatut pole, siis kasutan võimalust blogi kirjutada 🙂

Nagu pealkiri ütleb, siis oleme nüüd Tai pealinnas Bangkokis. Kirjutamise ree pealt aga kukkusin maha juba Samuil olles niiet kirjutan esmalt natuke sellest, mis me saarel veel korda saatsime enne päälinna tulekut (pean piltide vaatamisega natuke mälu värskendama). Samui-perioodi lõpu poole muutus seal ilm vihmasemaks. Ühest küljest oli see hea, sest jahutas veidi, kuid teisalt olid vihmase ilmaga tegevused veidi piiratud. Kui juba kolmandat päeva järjest lakkamatult vihma kallab, siis viskab ikka kopa ette. Vihmaga kaasnes ka tuul ning meri muutus nii ebasõbralikuks, et meres me lõpuks enam ujumas ei käinudki. Kas olid lained liiga suured või siis oli vihma poolt jahutatud vesi meduusid kohale meelitanud. Ühel õhtul, mil tundsime, et meeleolu vajab turgutamist, käisime lühikese jalutuskäigu kaugusel asuvas Šveitsi restoranis fondüüd söömas. Jah, just nimelt, käisime troopikas kuuma vedelat juustu ja saia näost sisse ajamas. Üldjuhul tundub see siin täiesti absurdse ja ebameeldiva ettvõtmisena, aga tol päeval oli päev otsa sadanud ja õhtuks oli temperatuur meeldivalt mitte kuum niiet soe fondüü ei olnud üldsegi ebameeldib. Otse vastupidi, nautisime seda väga. Enne tellimist Marc uuris mis juustusid nad sinna sisse panevad, et vältida pettumust. Juustud said heakskiidu. Kogemuse juures mängis väga suurt rolli veel ka see, et restoran oli Euroopa standardite kohaselt puhas niiet julgesime lasta lastel seal maas mängida ja ringi käia. Ülim boonus oli veel see, et restorani omanikud ja töötajad tegelesid meie lastega kui nad enam meie läheduses ei püsinud ja fondüü söömist takistasid. Maitsev fondüü, külm vein ja hulk lapsehoidjaid – tuju muutus kohe palju paremaks. Henry sai veel enne lahkumist kingituseks chupa chupsi, millest ta väga vaimustuses oli.

IMG_20181024_181402
Marc fondüüga poseerimas

IMG_20181031_160451IMG_20181031_160045

IMG_20181105_164321
Blue button jellyfish

Enne saarelt lahkumist käisime veel ka ühel väikesel pea-aegu asustamata saarel Koh Tan. Tegu olevat paradiisisaarega, mida suured rahvamassid veel rikkuda pole jõudnud. Ühel hommikul siis läksimegi sadamasse, kus istusime paati ja hakkasime naabersaare poole sõitma. Meie päralt oli terve traditsiooniline “longtail boat” ja umbkeelne kohalik. Ilm oli ilus ja soe, taevas mõned üksikud pilved. Esimese asjana sõitsime tiheda mägidžungliga piirnevasse paradiisiranda, kus oli valge puuderliiv, kristallselge vesi ja mitte ainsatki ehitist. Kaugelt tundus see olevat tõeline pärl. Kohale jõudes aga selgus kurb tõsiasi, et kuigi seal koha peal keegi reostamas ei käi, siis meri uhub siiski väga suurtes kogustes prügi kaldale. Kusjuures reostajateks on peamiselt kohalikud ise naabersaarelt Koh Samui. Nemad ei tea veel midagi keskkonnasõbralikust eluviisist ning prügi ei paista neid absoluutselt häirivat. Jalutasime piki randa ja kurvastasime, et nii ilus paik on inimese poolt rikutud vaatamata sellele, et see on asustamata. Pärast väikest jalutuskäiku otsustasime edasi liikuda. Läksime paati tagasi ja võtsime suuna järgmisse peatuskohta. Märkasime kiirelt lähenevaid vihmapilvi. Mõne minutiga muutus ilm kategooriliselt. Tõusis tugev tuul ja saime endale kaela ühe korraliku troopilise paduka. Võtsime lapsed sülle ja mässisime rätikutesse, et neil külm ei hakkaks, aga rätikud vettisid üsna kiiresti läbi ja jõudsime järgmisse peatuskohta plagisevate hammaste saatel. Positiivne oli see, et vihm jäi järgi ja mõne hetkega oli ilm jälle ilus ja päikseline nagu poleks midagi juhtunud. Seekord peatusime ühes rannaäärses restoranis/baaris/ööbimiskohas, kus söime lõunat. Olime seal ainsad külalised. Seni kui meile toitu valmistati, lasime lastel ümbruses ringi uudistada.Pärast maitsvat ja kosutavat lõunat võtsimegi juba suuna tagasi kodupoole. Ei kusagilt ilmus välja jälle üks vihmapilv ning saime veel veidi vihma. Muidu vist oleks ette nähtud ka snorgeldamine, kuid koos lastega seda teha ei saa ja nad olid juba päris väsinud ka. Seega ainuõige variant oli nad nüüd koju lõunaunele viia.

IMG_20181112_101121IMG_20181112_101200IMG_20181112_102031IMG_20181112_105624IMG_20181112_105744IMG_20181112_105750IMG_20181112_110335IMG_20181112_113536IMG_20181112_113652IMG_20181112_113847IMG_20181112_113737IMG_20181112_114319IMG_20181112_115331

Viimasel nädalal Samuil otsustasime mälestuseks ka ühe fotosessiooni teha. Leidsime Šveitsi päritolu fotograafi Stephanie Hornby, kes spetsialiseerus laste ja perede pildistamisele. Lapsed ei olnud absoluuuuutselt koostööaltid. Isabel ei tahtnud üldse süles olla, vaid tahtis oma asja ajada (loe: liiva süüa ja kivikesi lutsutada) ja Henry ka lollitas ega teinud seda, mida palusime. Pikalt me lapsi ei kiusanud, kuid mõned ilusad fotod õnnestus siiski saada.

Paar päeva enne saarelt lahkumist jäi Isabel, Marc ja mina ise haigeks. Esmalt oli Isabel reede õhtul ebatavaliselt nutune. Kahtlustasin, et midagi on mäda. Öösel tõusiski palavik. Hommikul ärkasid nii Isabel kui Marc palavikuga ning ka minu enesetunne polnud kiita. Isabel nuttis lakkamatult ja otsustasime igaks juhuks arsti juures ära käia kuna esmaspäeval oli meil lend Bangkoki. Arsti juures saime kinnitust, et Marcil ja Isabelil on kõrge palavik. Lisaks oli Isabelil kõrvapõletiku algus. Saime hunniku ravimeid ja Isabelile antibiootikumi. Õhtuks tõusis ka minul kõrge palavik. Enesetunne oli sõnuseletamatult kohutav. Palavikuga kaasnes suur väsimus, peavalu, kõhulahtisus, isutus. Ka Isabel keeldus söögist, mis tähendas, et tal läks öösel kõht tühjaks ja söi öö jooksul mitu korda. Iga kord väikse koguse. Kehvad ööd meie paranemisele kaasa ei aidanud. Lisaks oli kahju Henryst, kes ainsana terve püsis ja oli täis teotahet, kuid vähe võimalusi seda tahet ellu viia. Jõudsiki kätte esmaspäev ja aeg Bangkoki lennata. Võtsime hommikul paratsetamooli sisse ja selle ning adrenaliini koosmõjul elasime reisi üle.

IMG_20181117_102944
haige laps

Koh Samui lennujaam on üsna unikaalne. Vähemalt mina pole varem sellises lennujaamas olnud. See oli nagu mingi troopiline park-linnak. Lennule registreerimine toimus põhimõtteliselt õues, katuse all ja ka värav oli lihtsalt üks katusealune. Ülejäänud ala oli ilusti kujundatud linnak õues olevate puhkealada, kohvikute, restoranide ja poekestega. Väga sümpaatse mulje jättis. Väga tore oli ka see, et väravas oli buffee, kust kõik reisijad tauta süüa ja juua said võtta. Henryle valmistas suurt rõõmu pop-corn, mida sealt samuti vabalt võtta sai.

Pärastlõunal Bangkoki jõudes kadusid nii nii paratsetamooli kui ka adrenaliini mõju ja enesetunne oli taas selline, et tahaks pildi tasku visata. Esimene nädal Bangkokis möödus vireledes. Eluspüsimiseks olime siiski sunnitud iga päev kodust väljuma ja vööras linnas meeletu kuumuse käes seiklema. Kuumusest veel hullemad tundusid siis konditsioneeritud siseruumid, mis palavikus olles nagu jääkambrid tundusid olevat. Haiguse lõpus tuli nahale mingi punane sügele lööve, mille kadumine mõned päevad aega võttis. Marcil oli lööve nii hull, et ta ei saanud kaks ööd üldse magada, sest kogu keha sügeles nii hullusti. Mina pääsesin õnneks kergemalt. Nädala lõpuks olime kõik jälle terved ning nägime elu taas erksamates toonides. Kuigi peab ütlema, et Bangkok meile väga ei meeldi. Siin on, mida teha ja näha, aga ühest kohast teise saamine võtab alati meeletus koguses aega ja eriti koos lastega ringi liikudes on see väga väga tüütu. Minule tundub, et liiklus ei ole siin nii paganama aeglane ainult seetõttu, et sõidukeid palju oleks, vaid oma roll on ka sellel, et liiklus on lihtsalt nii halvasti organiseeritud – valgusfoorid on kehvasti seadistatud. Ükskord ootasime löömava päikese käes punase foori taga tee ületust mingi 15-20 minutit. Ootasid ka autod.  Samas seal, kus oli roheline tuli, ei olnud üldse nii palju sõidukeid. Ristmik oli suhteliselt tühi, samas ootas terve pikk kolonn autosid ristmiku ületust ja parv inimesi, et saaks teed ületada. Olime too hetk veel väsinud, näljased, lapsed kannatamatud ja no nii vihale ajas. Aga midagi teha ka pole. Kirud ja ootad.

Bangkokis liitus meiega mõneks ajaks ka Marci ema. See oli küll tõeline õnnistus. Saime Marciga natuke hinge tõmmata, haigusest taastuda ja ka kahekesi end tuulutamas käia. Esimesel vabal õhtul käisime kinos Bohemian Rhapsodyt vaatamas. Väga hea film! Natuke naljakas oli minu jaoks see, et enne kui film mängima hakkas, pidid kõik püsti tõusma ja vaatama ülipatriootlikku videot Tai kuningast. Kuninglik pere on siin nagu mingi ebajumal, keda kohalikud väga austavad ja pühaks peavad. Ühel teisel õhtul käisime Bangkoki ööeluga tutvumas ning jõudsime käia ka Tai kokanduskursusel. Õppisime valmistama Pad Thaid, papaia salatit, punast karrit ja kleepuvat riisi mangoga. Kõik toidud olid väga maitsvad ja valmistamine ei olnud üldse keeruline, kuid koostisosi on Eestis raske leida. Kokanduskursuse raames käisime eelnevalt ka turul värsket kraami kokku ostmas. Taaskord olin rabatud sellest, kui palju asju siin ikka kasvab. Ostsime palju erinevaid puuvilju ja sõime neid iga käigu alla ja peale. Siinsed puuviljad on küll midagi, millest ma Eestis tagasi olles suurt puudust hakkan tundma. Puuviljad, mida me turult kaasa ostsime: ananassi, mangot, arbuusi, kahte sorti pomelot, passioneid, mangosteene (ei tea kas neid eesti keeles nii kutsutakse), longaneid, banaani, viinamarja. Kõht sai ikka väga väga täis. Eks kursuse kirjelduses oli soovitus ka, et tulla tühja kõhuga.

27. novembril täitus Isabeli esimene eluaasta. Olin talle selleks puhuks AliExpressist kaks roosamanna kostüümi tellinud, et oma poiss Juula vahelduseks printsessiks maskeerida. Lisaks puhusin täis hunniku õhupalle ja ostsime poest uhke tordi.  Päevale pani mõnusa punkti see, kui päevakangelane ise magama läks ja meie Šveitsist toodud juustu, vinnutatud liha, šokolaadi ja veiniga maiustama hakkasime.

IMG_20181127_111459IMG_20181127_112447IMG_20181127_114055IMG_20181127_114200IMG_20181127_161802IMG_20181127_161808IMG_20181127_161844IMG_20181127_162122IMG_20181127_162400IMG_20181127_162518IMG_20181127_162607

Bangkokis oleme veel käinud loomaaias, mängutubades ja erinevates ostukeskustes, mis on siin väga mastaapsed. Plaanis on veel mõni tempel ja paar kohustuslikku vaatamisväärsust ka ära näha. Marci ema läks tagasi Šveitsi niiet nüüd seikleme jälle omapäi.

Aga mis edasi? Kohe-kohe lõppeb mei kolme kuu pikkune turisti viisa ja oleme sunnitud riigist lahkuma. Meil olid ostetud 11ks detsembriks soodsad lennupiletid Hanoisse, Vietnami, kuid kui hakkasime lähemalt asja uurima, siis selgus, et detsembris on seal külmavõitu. Kuna meil on ainult väga suvised riided, siis see variant meile hästi ei sobi. Hakkasime uut sihtkohta otsima ja otsustasime Malaisia kasuks. Malaisa on Taimaa lõunanaaber ja sinna pääseb kiirelt ja soodsalt. 11 detsember lendame seega Hanoi asemel Kuala Lumpuri ja sealt kohe edasi Kuantani, kus veedame nädalakese kõik-hinnas kuurortis. Ühest küljest peaks seal olema väga huvitav ja mõnus puhkus, kuid minus tekitab natuke muret see, et peame kõik neljakesi ühes toas magama. Seni on Henry kogu aega üksi eraldi toas maganud ja Isabel koos minu Ja Marciga. Eks näis kuidas see toimima hakkab 🙂 Võib-olla pärast seda hakkavadki Isabel ja Henry samas toas magama. Pärast nädalast puhkust läheme tagasi Kuala Lumpuri ja veedame jõulud ning aastavahetuse seal. Malaisia pealinnas on meil korter broneeritud kuni 19 Jaanuarini ning sealt edasi on meie plaanid praegu lahtised. Pole edasiseks ostetud ühtki piletit ega tehtud broneeringuid. Ise arvame praegu, et võiks Taisse tagasi tulla, sest Marc tahab jätkata taipoksi treeninguid ja mina saaks edasi joogas käia. Näiteks Phuket oleks üks võimalik sihtkoht. Kui kellelgi on ideid või soovitusi, kuhu võiks  edasi minna, siis võib kommentaaridesse kirjutada 🙂

 

One Reply to “Tervitused Bangkokist”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s