Club Med Malaisias

Kirjutasin selle postituse mõned päevad tagasi Club Med Cherating kuurortis olles, kuid kuna sealne wifi oli kehvavõitu, ei õnnestunud mul pilte üles laadida ja postitusele lisada. Seega teen seda nüüd hoopis Kuala Lumpurist.

11. detsembril pühkisime Taimaa tolmu jalgelt ja lendasime naaberriiki Malaisiasse. Bangkoki lennujaamas lennule registreerides selgus, et Malaisias võidakse meilt küsida riigist väljumise pileteid (mida meil polnud) ja nende puudumisel võivad keelduda riiki laskmast. Turvakontrolli järjekorras seistes ostsime endale lennupiletid Kuala Lumpurist mingisse meile tundmatusse Indoneesia linna. Meil ei ole vähimatki kavatsust sinna päriselt minna, aga need piletid olid kõige soodsamad, mis leidsime.

Lend Kuala Lumpuri kestis 2,5 h. Euroopas kasutatakse sellisteks lähilendudeks tavaliselt väga lihtsaid lennukeid. Ryanair on kulude vähendamiseks ja efektiivsuse tõstmiseks loobunud isegi istme tagküljel olevast taskust, kus on tavaliselt ajakiri, mida ajaviiteks lugeda ning ühtlasi saab seal ka enda isiklikke asju hoida. See-eest Malaisian Airlines pakub isegi lühikesel lennul täit mugavust. Eesoleva istme sisse on ehitatud ekraaniga meelelahutuskeskus ja lisaks pakuti lõunasööki ja jooke, mille eest eraldi maksma ei pidanud. Euroopa lennufirmadelt võib selliseid hüvesid oodata ainult pikamaalendudelt. 2,5 tundi on aga piisavalt pikk aeg, et ühel püsimatul kahesel jõuaks igav hakata. Meelelahutuskeskus aga naelutas Henry terveks lennuks paigale. Isabel jäi mul süles magama juba siis, kui lennuk alles maapinnal sõitis. Paraku jäi tema uni lühikeseks, sest ilmselt ta haistis kui lõunat serveeriti ja tahtis samuti sellest osa saada.

Kuala Lumpuri jõudes läbisime väga kiirelt tolli, kus meie riigist lahkumise vastu vähimatki huvi ei tuntud. Seega piletid Indoneesiasse olid mõttetu kulutus. Õnneks oli see kulu väike niiet selle pärast me ei põe. Kuala Lumpuri lennujaamas oli meil järgmise lennuni 3-4 h aega. Lastel oli pärast lennukis istumist liikumisvabaduse üle hea meel ja kulutasid oma viimsegi energia raasu lennujaamas ringi kablutamisele. Tulles Taimaalt oli väga suureks kontrastiks see, et kõik kohalikud räägivad inglise keelt. See oli nii ütlemata meeldiv, et nautisin small talki isegi näiteks poemüüja ja koristajaga 😀 Taimaal, eriti Bangkokis, ajas see inglise keele oskamatus mind mõnevõrra närvi. Kui ikka taksojuht, ettekandja või isegi infolaua töötaja sõnagi inglise keelt ei räägi, on üsna keeruline.  Lennujaamas läks aeg päris kiirelt ja peagi oli aeg suunduda järgmisele lennule Kuantani. Selleks ajaks oli käes õhtu. Henry polnud päeval maganud ja pani lennujaamas niimoodi hullu, et lennukis kustus ta põhimõtteliselt silmapilkslet kui olime maha istunud. Isabel seevastu uinus alles 10 minutit enne maandumist, mil pidime mõlemad lapsed sügavast unest äratama. Kuantanis oli meil buss vastus, mis meid ja veel paar inimest Club Med Cherating Beach kuurortisse sõidutas. Sõit kestis 45 minutit ja selle aja jooksul tegelesime Marciga aktiivselt laste ärkvel hoidmisega, et nad hotellis magama panna ja siis ise päeva lõpetuseks üks kosutav drink teha. Mõtlesime, et kui nad bussis magavad on väga tõenäoline, et nad hotellis on uuest kohast väga elevil ega uinu. Tuli välja, et sellest ärkvel hoidmisest polnud vähimatki kasu, sest hotellis nad nagunii ei tahtnud enam magada. Nad olid kõrvuti asetsevatest reisivooditest nii elevil, et muudkui tegid üksteisele nägusid ja hüppasid vastamisi. See tsirkus võttis nii palju aega, et välja dringile ma lõpuks ei jõudnudki.

IMG_20181211_160024

IMG_20181211_162258
Henry kasutas pinkide taga olevat pragu takistusrajana

IMG_20181211_161938

 

Kuna jõudsime eelmisel õhtul hotelli hilja pimedas ning oma hotellitoast rohkemat eriti näha ei jõudnud, siis järgmisel päeval oli palju avastamisrõõmu. Tuppa kostuva merekohina põhjal oli aru saada, et asume merele väga lähedal. Nii oligi. Aknast avaneb vaade rannale, palmipuudele ja puidust hotellikompleksile. Idülliline. Kuurort asub mere ääres ja on ümbritsetud tiheda dšungliga. Hotellikompleks ise on inspireeritud Malaisia traditsioonilisest arhitektuurist. Tegu on vaiadel oleva puidust ehitisega, mis laieneb pikkusesse, mitte kõrgusesse. Kompleksi südames on ühisala, kus on baar, restoran, basseinid, meelalahutus jne ning sealt väljuvad puidust koridorid nagu kombitsad, mis viivad tubadesse. Kuna siinne kliima on mõjutatud mussoonist, mis toob kaasa tugevad vihmad, on kõik koridorid kaetud katusega ja tervet kompleksi on võimalik läbida ilma märjaks saamata isegi kui taevast valget vett alla sajab. Nii nagu katus kaitseb nii vihma kui päikese eest, kaitsevad ka vaiad ehitist üleujutuste ja kuuma maapinna eest. Maja ei tohiks nii palavaks minna kui ta kuumast maapinnast eemal on ja õhk alt läbi käib. Fun fact! on see, et tegu on pikima puidust ehitisega maailmas ja on kantud ka Guinnessi rekordite raamatusse. Praegugi on siin vihmane hooaeg ja vihma sajab päris palju. Mõni päev vähem, mõni päev rohkem.

IMG_20181212_092442IMG_20181212_173342IMG_20181212_173435IMG_20181214_115846IMG_20181214_115851IMG_20181212_092422IMG_20181212_170752IMG_20181212_173457

IMG_20181213_113834
Katuseparandustööd jätkuvad ka paduvihmas

IMG_20181212_112052IMG_20181212_110541IMG_20181212_112147

Meie suureks rõõmuks on kuurortis ka beebiklubi (sisuliselt lastehoid). Otsustasime, et proovime, kas lapsed lepivad hoius ja viisime lapsed teisel hommikul pärast hommikusööki sinna. Isabel jooksis kohe mängima ega hoolinud üldse sellest, et ma ära lähen. Henry seevastu hakkas südantlõhestavalt nutma. See pani emasüdame ikka korralikult proovile. Helistasin hotellitoast hoidu, et uurida, kas Henry on ikka õnnetu ja lähen talle järgi. Sealt öeldi, et kõik on korras, Henry mängib rahulikult ja me nautigu. No me siis üritasime lõõgastuda, kuid mõtted olid ikka laste juures. Kui kell 12 sai, läksime Marciga lõunat sööma, et pärast seda lastele järgi minna. Restoranis nägime lastehoiu juhatajat, kes meile taas rääkis, et Henry on rõõmus ja kõik on hästi. Tõestuseks näitas pilte ja videot, kus Henry rõõmsalt mängis. Mul tuli rõõmust ja kergendusest klomp kurku. Teades, et lastel on kõik hästi, nautisime rahulikult oma lõunasööki. Lapsed on nüüd kolm hommikut hoius käinud ja iga päevaga naudivad aina rohkem. Täna järgi minnes ei olnud Henryl enam ära minemisega kiire. Ta oli hoopis väga heas tujus. Isabel paistab hoiueluga samuti väga rahul olevat. Hommikul kui neid viimas käisin, sirutas kasvataja käed Isabeli poole, kutsudes endale sülle. Isabel sirutas käed vastu ja läks rõõmuga. kuna praegu on madalhooaeg ja kuurort üsna tühi, on ka lapsi hoius vähe. Täna oli hoius 3 last ja 3 hoidjat ning juhataja. Tähelepanupuudust neil seal pole 😀 Kõik kasvatajad on nii toredad ja tunduvad siiralt nautivat lastega tegelemist. Kui me neid õhtul kohtame, siis nad tulevad ka alati juurde, ütlevad tere meile ja lastele. Ja kui isabel nõus on, siis võtavad sülle. Isabel on väga konkreetne selles osas, mida ta tahab. Kui ta on väsinud ja tahab minu süles olla, siis kui keegi käed välja sirutab, et Isabeli sülle kutsuda, siis Isabel tõukab need käed põlglikult eemale. Kui ta aga soovib teise inimese sülle minna, siis ta sirutab oma käed vastu ja manab näole kõrvuni  ulatuva naeratuse. Isegi Henry tegi oma meelisõpetajale õhtul musi ja kalli enne kui tuppa magama suundusime. Henry jaoks mängib väga suurt rolli see, et õpetaja Rachel räägib temaga prantsuse keeles. Täiesti arusaadav, et temas tekitab usaldust see, kui inimene räägib temale arusaadavas keeles. Isabelil on poogen. Kes lollimat nägu teeb või paremat mänguasja pakub, on sõber 🙂

Sel ajal kui lapsed hoius, saame meie Marciga nautida aega iseendale, teineteisele ja kasutada võimalusi, mis siin hinna sees on, kuid koos lastega pole võimalik teha. Näiteks käisime kajakiga merel. Selleks sõitsime algselt siinse transpordiga teise randa. Pidime purjetama minema, aga kuna tuult polnud, siis seda ei saanud. Aga kajakisõit kujunes vägagi väljakutseid pakkuvaks. Merel olid suured lained ja vahepeal me pigem nagu surfasime kajakiga. Just rannikuäärsete murdlainetega sai pulli. Kui olime rannikust kaugemale jõudnud ja lained enam ei murdunud, siis nautisime lihtsalt ilusat vaadet ja vaikust, sel ajal kui lained meid üles ja alla tõstsid. Tagasiteel sai üks suurem murdlaine meist jagu ning paiskas koos kajakiga uperkuuti. Marc kaotas oma päikeseprillid. Pärast adrenaliinilaksu otsustasime minna 18+ vanusele mõeldud ZEN basseini äärde lõõgastuma. Olime sinna jõudes ainsad külastajad (kui üks laisk sisalik välja arvata) – oli tõesti ZEN. Kui olime juba mõnda aega ujunud ja lamamistoolis vegeteerinud, ilmus sinna ka üks teine paar. Enne kui nad olid jõudnud omale koha valida, hakkas vihma sadama 😀 Meil Marciga polnud sellest midagi, olime juba piisavalt nautinud, kuid neist, kes pärast meid jõudsid, oli kahju 😀 Jooksime vihma eest uuesti transpordi peale ja sõitsime põhikompleksi juurde tagasi.

IMG_20181214_094409IMG_20181214_102719IMG_20181214_102659IMG_20181214_103223

Üks päev võtsime ka lastega lühikese “rongisõidu” ette ja sõitsime teise randa ujuma, sest ilm oli ilus. Kohale jõudes aga märkasime ähvardavaid pilvi ligi hiilimas. Jõudsime end vette kasta ja siis hakkas vihma sadama. Läksime siis mõneks ajaks varju alla, aga kuna vihmale lähiajal lõppu ei paistnud tulevat, sõitsime hotelli tagasi.

IMG_20181215_155123IMG_20181215_160133IMG_20181215_162718IMG_20181215_163333

Hotelli territooriumi külastavad sageli ka ahvid, kes enamasti mööda katuseid ringi kondavad. Nende tõttu ei tohi hotelli territooriumil toitu ega värvilisi jooke ripakile jätta, sest mõni pärdik võib selle pihta panna. Toast lahkudes peab sulgema uksed ja aknad, et ahvid tuppa ei roniks. Täna hommikul oli meil selline seik, et ahv lükkas akna lahti ja pistis pea kardinate vahelt sisse. Meid nähes tegi ta kohe minekut. Hämming oli päris suur. Mul oli aken kergelt praokile jäetud, et värsket õhku tuppa tuleks, aga külalisi me küll ei oodanud. Vahva on metsiku looduse keskel viibida 🙂

Club Med on tegelikult ülemaailmne kuurortide kett ja pärast siinset kogemust tahame kindlasti mõnda teist ka külastada. Meile on see paik igatahes väga positiivse mulje jätnud. Meeskond on alati rõõmsameelne, abivalmis ja tähelepanelik. Neil paistab olevat siiras huvi, et sa veedaksid suurepärase puhkuse. Toiduvalik on külluslik, mitmekesine ja väga maitsev. Ilmselt lahkume siit mõningase kaalulisaga. Lisaks on klubi oma olemuselt keskkonnasõbralik ja seda ma hindan kõrgelt. Mulle ei meeldi kui inimeste heaolu tuleb keskkonna arvelt ja siin sellist tunnet ei teki. Näiteks ei kasutata siin ühekordseid nõusid. Joogi sisse ei panda isegi kõrt. Kui sa seda siiski soovid, saad küsida. Plastiku kasutamine on viidud miinimumini, ka tubades. Sellesse kuurortisse saime pakkumise Estravelilt. Täishinnaga poleks me isegi mitte kaalunud siia tulekut, kuid kuna praegu on madalhooaeg, saime väga hea hinna. Võibolla mängis hinna kujunemisel rolli ka see, et tegu on vana kuurortiga, mis vajaks uuenduskuuri. Kuskilt lugesin, et järgmisel aastal see ongi plaanis. Naudime veel kaks päeva puhkust ja siis ootab meid uus seiklus Kuala Lumpuris 🙂 Mõnusat jõulukuu jätku!

Lõpetuseks mõned pildid fotosessioonist, mis me oma eelvimasel puhkusepäeval tegime.

00050012002200250007001900130014

Advertisements

2 Replies to “Club Med Malaisias”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s