Veider jõul ja traditsiooniline uus aasta

Austraalia Internet ei ole kahjuks tuntud oma meeletu kiiruse poolest ja miskipärast ei õnnestu mul kuidagi neid väheseidki pilte üles laadida, mis teinud olen. Aga mis seal ikka, peate kõik kannatama tavalist ja igavat lugemist. *(edit: sain vahepeal mingid pildid siiski üles, nii selle kui eelmise postituse juurde- jeee!! )

Jõulud möödusid kokkuvõttes rahulikult ja pingevabalt, kuulasin eestikeelseid jõululaule ja sõin hapukurki :D. Traditsiooniline jõululaud on ossidel krevettide, jõulusingi ja otseloomulikult jõulupudinguga kaetud. Lisaks peavad kõik tõmbama pooleks mingi kommi kombel pakitud torukese, kust siis “võitja” saab endale paberist värvilise krooni, mingi pisikese lelu ja väikese tarkusetera. Pm natuke meenutab munakoksimist, kus auhind on segu Kindersurprisest ja hiina “õnneküpsisest”. Luuletusi siin ei loeta ja jõuluvana on paks mees, kellega saab ostukeskuses pilti teha, kingid jagatakse kuuse alt täitsa niisama lihtsalt omakeski laiali.

Pärast jõule õnnestus lõpuks ka Hunter Valley veini ja šokolaadi tuur ära teha. Sellest suurepärasest võimalusest olen kuulnud alates Nc-sse jõudmisest, kuid kellelgi pole olnud aega seda trippi organiseerida. Sain siis seal lõpuks väiksel tuuril käidud, seltskond oli kirju- 3 venelast, üks Hiinas elav jaapanlanna ja sakslane. Maitsta anti erinevaid veine, šokolaadi ja iirist ning orgaanilist maitseviina ja dzinni. Šokolaadimaitseline viin on minu jaoks esmakorne kogemus, esimese hooga tahaks öelda, et palju seda kraami küll juua ei saa, aga kui veidi mõelda, siis ega see “tavalise” viinaga võrreldes teisiti ole. Austraallased ise käivad siin pigem veidi teistsugustel tuuridel. Iga hooaja lõpus korraldavad veinikad üritusi, et oma kehvemast kraamist lahti saada. Ega veini keegi mahakallama siin ei hakka ja mitte nii pirtsakad kohalikud on rõõmuga valmis hävitama kõik, mis hävitamist vajab. Seega tullakse suurte gruppidega ja korraldatakse üks korralik veiniläbu. Tehased on õnnelikud, et oma prahist lahti saavad ja selle eest veel peale makstakse ning kohalikud on õnnelikud, et odavalt pidu saavad.

Enamasti toodetakse siin Semilloni aga ka Verdelhot ja Shiraz-d. Mina eelistan neist eelkõige viimast. Kuigi osad Semillonid olid üsna mõnusad ja kerged ja Verdelhol on karakterit. Esimese tehase puhul ei meeldinud mulle kumbki valgetest, kuid teise puhul oli vahe märgatav (asi võis ka muidugi juba tarbitud veini koguses olla). Siiski olen hakanud siin valgetest pigem Pinot Gris-d eelistama seal proovitutele. Šokolaad ja iiris olid muidugi head, juustust rääkimata.

Samuti sai ringi vaadatud kohalikus pargis, kus oli üles pandud rohkelt igasugu jõuluteemalisi valgusinstallatsioone ning mängis kõige jõulusem muusika. Inimesed said ringi patseerida, vaaterattaga sõita, head paremat mugida ning pühademeeleolu oli kõrgel. Kui kunagi Interneti jumal lahke on, saan paar pilti sellest üles panna.

Peale veinist nädalavahetust pidin esmaspäeval kell 4 hommikul kargud alla ajama ja lennukipeale ruttama. Kell 6 väljus Newcastle lennujaamast täitsa korraliku lennuki mõõtu aparaat, mis juba 6 10 maandus Brisbanes 😀 (sealse aja järgi).

Brissis tellisin Uberi, kuulasin juhi meenutusi oma reisidest ja peagi jõudsin Age ja Karli residentsi pärale. Majaomanikud ise varajased ärkajad ei ole, kuid õnneks olid Elina ja Kirill mind eeskujulikult vastuvõtmas. Sõin hommikust ja seejärel sõitsime Elina, Age ja Verityga (Age kohalik ja väga särtsakas sõbranna) Kundalila Falls i avastama. Tegime u 3 h matka imelises vihmametsas, mille lõpus värskendasime ennast pisikese kose all. Matka keskel nägime ka suure kose ära, mis oli minu siiani nähtutest kõige muljetavaldavam. Klõpsisin meie matkal küll mõned pildid, aga loodan, et saan kunagi siia mõne professionaali poolt tehtu ka üles panna, telefoniga tundsin end veits mannetuna Elina ja Age tunduvalt tööriistade kõrval :D.

Kuna eelmine õhtu olin söögi vahele jätnud ja hommikusöök koosnes tassist kohvist ning viilust maapähklivõiga (suurim sõltuvus siiamaani- crunchy maapähklivõi-söön lusikaga otse purgist 🙈) röstsaiast, oli pärast matka ja ujumist kere üsna hele. Õnneks õnnestus leida 10 min enne sulgemist üks hubane söögikoht lähedalasuvas mägikülakeses, mis pakkus kohalike lemmikut- “chicken parmigiana”t.

Kõhud punnis suundusime tagasi kodupoole ning enne, kui poodi või pessu jõudsime, olid esimesed külalised juba kohal. Suuremas jaos oli tegu seltskonna siinkandis pikemalt peatuvate eestlastega, kes on soojal maal juba 6-9 aastat aega veetnud. Jõime aias mimosasid, kes soovis sai ka Vana Tallinnat ning päris austraallastel oli kohustuslik ka vähemalt üks pits 80 vol-ist Viru Valget võtta. Ilutulestik Brisbane sillal oli võimas, mitte küll see, mis piltide järgi Sydneys toimus, kuid muljetavaldav siiski. Nagu kuulsin, siis Newcastles jäi ilutulestik see aasta näiteks üldse ära, sain hiljem keksida. Muljetavaldav oli ka see, kui hästi oli korraldatud masside transport sillalt linna. Linnaliinibussid seisid reas ning mahutasid kogu selle tohuvabohu peale ja viisid sinna, kus vaja. Mõned ka sinna, kuhu vaja ei olnud…Elina ja Kirill, kes soovisid koju minna, viidi hoopis peopiirkonda, kust nad siis tipatapa kodupoole jalutama pidid (partypoopers!). Meie aga saime ilusti Valleysse ning hakkasime klubijärjekordi jahtima.

Kuna osad poisid olid suvekuumuses alkoholiga veidi liialdanud ja mis veel hirmsam- lühikesed püksid jalga jätnud, siis oli kindel, et peenematesse kohtadesse meid sisse ei lasta. Aga pole hullu- järjekorrad olid neis nagunii liiga pikad ja piletid kallid. Tavapäraselt klubikülastuse eest siinmaal maksma ei pea, kuid nii erilise õhtu tarbeks olid hinnad lakke kruvitud- maksime 40 AUD ja suundusime mürtsuvasse ruumi. Ruume ja lavasid oli tegelikult mitu. Minu kõrva järgi mängiti tehnot, trappi ja hip-hoppi. Kuna suurem osa seltskonnast eelistas viimast, lasime oma sisemised gängstaräpparid välja ja suundusime vastava lava poole. Vahepeal käisin ka teiste lavade juures karglemas ja inimesi piilumas. Oli mida vaadata. Suurlinna elu- erinevates olekutes ja kostüümides noored andsid endast tantsupõrandal parima ja niisama hampelmanide seas oli ka üpris muljetavaldavate oskustega tegelasi. Hoolimata vähesest unest pidasin selles põnevas kohas üpris kaua vastu ja pea vajus patja 5 ajal hommikul.

1. Jaanuar on vaikne päev- paremad kohad on suletud ning inimesed tegelevad suuremas osa oma pohmeluse likvideerimisega. Sel ajal kui end lõpuks maast lahti sain, magas pererahvas alles magusat und, Kirill sportis aga juba eeskujulikult nagu alati ning Elina istus asjalikult arvutitaga.

Õppisin Aeropressi kasutama ja tegin endale paar suurt kruusi kohvi, kõrvale röstsai maapähklivõiga ning veidi kerget lugemist Age raamaturiiulist. Suundusin kogu selle kraamiga aeda ning viskasin võrkkiike pikali. Et ennast veidi aktiviseerida suundusime pärastlõunal basseini äärde. Mitte Southbanki, mis on kohalik tehisrand, vaid ikka õigesse bassu- Kirillil oli trennijärg ujumise juures ning tema suundus kiirete inimeste rajale. Meie aga andsime endast parima aeglaste rajal…kus vähemalt mina tundsin ennast eriti aeglasena :D. Ujumine on minu jaoks nagu suusatamine- tundub nagu jube tore mõte, aga siis selgub, et tegelt ikka päris hästi ei oska ja võhma ka ei ole ja vana inimene juba ka ja tahaks rohkem niisama supelda ja vees hullata. Siiski sai paljude puhkepausidega nii 40 min aktiivselt aega veetud ja süda jäi rahule. Võib rahus kooki sööma hakata. Õhtul käisime mäeotsas linnavaadet ja päikseloojangut nautimas ning enne magamaminekut sai ka “Ärapanija” klipid ülevaadatud.

Jäädvustasin telefoniga, kuidas Elina kaameraga kosest pilti teeb

Jäädvustan võõraid inimesi kose all vaba aega veetmas

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s