Miks veganid veini ei saa juua

Otsustasin nüüd aega natuke edasi kerida ja kõigist asjadest, mis mingil põhjusel vahepeal välja on jäänud hiljem eraldi postituse teha.

Seega: Kuidas ma elan Griffithis?

Leidsin tundmatu inimese soovitusel (kes nüüdseks on mu Casella kolleeg, kelle tüdruk minuga koos samas vahetuses crusheril tööl on) ühe kohaliku neiu kontaktid, kes ilma küsimusi küsimata lihtsalt teatas, et tuba on vaba, nädal on 160.-, mingit ettemakset ega tagatist pole vaja ja tule millal tahad. Mulle see pakkumine sobis. Elukaaslasteks on mul seega Mitch ja Tyler koos mopside George ja Maple-ga. Lisaks veel üks Briti bäkker Nikki. Nikki toob melonifarmist mulle meloneid- mulle meeldib Nikki :). Kui George on juba väärikas täiskasvanud härrasmees, siis Maple on värskelt majja toodud kutsikas, kes kergendab ennast sinna, kus parasjagu tuju tuleb ja näksib hea meelega sõrmi, vaipu, kõike, mis põrandal vedeleb ning nätsutab sülle võttes juukseid ja kõrvu. Mitchil on oma business, mis tähendab, et enamasti on ta tööl, Tyler on medõde- seega, kui ta päeval tööl ei ole, on ta öövahetuses või magab enne/peale öövahetust ning Nikki lahkub kodust enne 7t ning tuleb tagasi 21 ajal. Ehk siis enamasti kedagi reaalselt majas liikumas ei ole, peale koerte.

Vabal ajal siin palju tegevusi peale trenni ei ole. Olen kuulnud, et LiveFit pidi “eestlaste” jõusaal olema, aga siiani pole seal veel käinud. Olen hoopis tegelenud F45 nimelise treeninguga- ehk siis iga hommik enne tööd lähen ja suren 45 minutit intensiivselt. Vahepeal on trenn suunatud rohkem jõu ja teinekord jälle vastupidavuse arendamiseks. Oma taimetoitlusega olen ka uuesti järjepeale saanud, kasutan selleks sama treeningu nutirakendust, mis paneb kokku nädala retseptid ja ostunimekirja, et elu lihtsam oleks. Võin samas kohe kiirelt öelda, et kui keegi tahab kunagi mingil põhjusel kinoajahust pannkooke teha, siis- ei, need ei ole maitsvad.

Mis toimub praegu veinitehases?

Toimub see, et viinamarjakoristuse aeg on kätte jõudnud ja seega on vaja hästi palju abikäsi, kes aitaksid veini hakkama panna, et see siis ilusti aasta lõpuni tankides fermenteerida saaks, kuni on valmis pudelisse panemiseks ning joomiseks.

Kuna paljud veinitehased asuvad rannikust eemal väiksemates maalinnades ning “vintage” on hooajatöö, mille alguses/lõpus ega kestvuses ei saa keegi kunagi kindel olla, on see hoolimata võrdlemisi kõrgest tasust eelkõige reisiselle ligitõmbav töö. “Casualid” ehk hooajatöölised saavad kõrgemat tunnipalka, kuid see tuleb selle arvelt, et haigeks jäädes palka ei saa ning puhkusetasu ega muidki hüvesid loota ei tasu. Sattusin tööle kõige kõrgema tunnipalgaga tehasesse, mis iseenesest on hea, miinuseks on vaid see, et kuigi tunnipalk on kõrge, siis ületunde siin naljalt ei saa ja nii teenivad muudes tehastes inimesed kokkuvõttes rohkem. Ületunnid on Austraalias kõrgelt tasustatud ning ega siin Griffithis ausalt öeldes suurt muud peale töö teha ei ole. Jaanuari algul, kui siia saabusin, oli kraadideks 47 varjus ning päiksekäes tõusis termomeetrinäit kohati 60 ligidale… Praeguseks hetkeks on küll temp oluliselt parem (öösel lausa külm), aga ega siin peale trenni midagi teha ikka ei ole, seega oleks hea pigem tööd teha ja rohkem raha kõrvale panna, et veidi huvitavamaid kohti avastada. Aga see selleks. Tööpäev algab mul 14 :30, mis tähendab, et parklasse pean jõudma hiljemalt 14:15 (parem oleks, kui 14:10), sest sealt tuleb jalutada puhkealasse sõrmeskänneri juurde, mis töölejõudmise salvestab, seejärel tuleb söök kiirelt külmikusse viia, kõik vajalikud vidinad külge riputada, kiiver pähe panna ning 5 min enne ametlikku töö algust purustaja juures olema, et töö ülevõtta (see viimane kehtib eelkõige mulle, teised ilmselt võivad rahus 30ni oodata töö alustamisega). Sain just ükspäev noomida, sest jõudsin “kontorisse” alles 14 28….

Võib julgelt öelda, et tööga on mul siin vedanud- sain vist enamvähem ainsa casualidele mõeldud “kontoritöö”. Meie “meeskond” koosneb supervisorist (Dennis), ühest tavatöötajast (Renato ehk Rennie) ja nüüdseks kuuest “casualist”, kellest tervelt üks ei ole Eestist :). Kui rannikuääres ei teata Eestist ja eestlastest palju, siis sisemaal on hoopis teine lugu. Pikaajalised (kohalikud) töötajad ning ka niisama linnarahvas (no kindlasti mitte kõik, kuid kohtasin ühte juba esimestel päevadel) oskavad vähemalt 2-3 eestikeelset fraasi. Kui ütled, et oled Eestist, siis keegi ei üllatu ning kellelgi mingeid küsimusi selle kohta, kus või mis see Eesti on, ei teki.

Minu ülesanne on osalt arvutioskamatut Dennis selles vallas abistada ( kes oleks osanud arvata, et maailmas leidub veel alla 80 aastasi, kes ei tea, mis asi on topelt klikk), kuid peamiselt kindlustada see, et ükski mahuti purustajast tulevatest viinamarjadest üle ei hakkaks ajama, jälgida, et kõik purustajad (neid on kokku 4) korralikult töötaksid ning neisse õiged viinamarjad läheksid ja hoida silma peal, kui palju rekkaid tulemas on ning vastavalt veinimeistri soovidele reguleerida aktiivsöe, bentoniidi, ensüümide jms, mis kohe algul viinamarjadele lisatakse, koguseid. Nii kaua kuni rekkaid veel tulemas on ja purustaja töötab ei ole mul pm lubatud putkast välja teistele appi koristama ega muid asju tegema minna. Keegi peab alati olema arvutitaga ja telefonile vastama, kui veinimester või keegi helistama peaks. Aeglasel päeval tüütu, kuid vahest ka huvitav, sest eks kõik otsivad põhjuseid, et jahedasse ruumi tulla ja ajavad siis juttu. Eile tuli isegi veidi ilusamaid viinamarju (enamasti on need kuhjas lödiks läinud ja olgem ausad- ega keegi neid ju käsitsi ei sorteeri, et ärme mädasid saada- kõik, mis harvesteri ette jääb läheb koormasse) ning poisid olid nii lahked, et õngitsesid mulle mõned Shiraz kobarad välja- päris hea magus suutäis :P.

Teised tegelevad sellega, et viinamarjad rekkast purustajatesse saaksid, et purustajas liiga suuri oksaraage ega muud seda lõhkuda võivat kraami ei satuks, viinamarjade sekka sattunud sisalike ja muude tegelaste päästmine (no ausalt, ma kahtlustan, et neid läheb veiniks tunduvalt rohkem, kui neid päästetakse ning lisaks sisalikele on seal ka muidu tegelasi, keda veinipudelil olevalt sildilt ei leia), lisandimahutite täitmine, ala korrashoid ning vajadusel tõstuki abil viinamarjade sisse kallutamine. Nüüd, kui on hakanud ka punaseid viinamarju tulema, lisandub nendele ülesannetele ka mahutite juurde ronimine ning seal luukide avamise/sulgumise jms jälgimine. Ühesõnaga- teised jooksevad päevläbi õues ringi, olgu vihmasadu, tolmutorm või kõrvetav kuumus, mina istun konditsioneeriga putkas arvutitaga. Okei…enamasti ma ikka päeva lõpus, kui enam rekkaid tulemas ei ole, aitan koristada ka :).

Kuidas teha “mitte midagi” ?

Reaalsus on aga see, et ilma vingerpusside tõttu on selle aasta hooaeg veider- vahepeal tuleb viinamarju peale, siis on jälle tühjus. Mis tähendab, et paljudes veinitehastes saadetakse inimesi koju, sama ka Casellas. Minul on siiamaani vedanud, võimalik, et ainulaadse tööülesande tõttu. Mis on aga veidi tüütum, on see, et kui viinamarju sisse ei tule, ei ole purustaja juures suurt midagi teha….seega on nendel päevadel meie supervisori peamine nõuanne- look busy ja ärge kaamerate ees niisama passige. See loob totra olukorra, kus vahepeal lihtsalt laseme voolikutest vett põrandale, et tunduks, et koristame midagi, peseme asju, mis seda ei vaja või kõnnime hari käes tähtsa näoga ringi- ja seda kõike üle 30 aud tunnipalga eest…. Olen avastanud, et see mitte midagi tegemine tähtsa näoga on tunduvalt keerukam ülesanne, kui esialgu arvata võiks- 8h tuimalt täiesti sisutühja asja tehes klaasisutunud pilk ees, ei viitsi aju ikka üldse enam ärkvel püsida. Jutustada ei tohi, telefoni kaasas olla ei tohi, niisama seista ei tohi- koguaeg pead midagi tegema- ka siis kui midagi teha ei ole. Eks see mingil määral võib olla soodustab muidugi loomingulist mõtlemist, aga enamasti on lihtsalt väga väga tüütu.

Kõige tragim selles mitte midagi tegemises on ilmselt Kirke, kes tõesti kõige busym tundub koguaeg- leiab alati kõikjalt midagi, mida puhtaks nühkida, ükskõik, kui mõttetu see ka on. Valter on leidnud endale meelisülesandeks tähtsa näoga kuurist “Zooper Droopereid” tuua (purustatud jää pulgad lääge siirupiga- enamasti päris õudne asi, aga kui ikka midagi muud teha pole, võib seda keemia ja suhkrupulka ju lutsutada). Maikel ja Christen…peidavad ennast kaamerate eest ja ajavad juttu? Ma isegi ei tea, mida nad pool ajast teevad, Chrisaten lihtsalt sõitis tõstukiga suvalt ringi ja “harjutas” eile tund aega. Ella on olukorrast frustreeritud, kuid üritab ka hoolikalt teha nägu, et on tragi kõrgepalgaline koristaja. Mina siis vahepeal peidan ja jutustan, vahepeal kõnnin käru või harjaga ringi, meelistegevuseks on veeraiskamine- kas siis survekaga või niisama vollast.

Supervisor on naljakas kuju- ta on Casellas töötanud juba 10 aastat, enne seda tegeles farmipidamisega, kuid pidevad põuad ja ujutused muutsid selle nii kahjumlikuks, et targem oli talu maha müüa. Nii ta siis Casellas oma aega veedab ja närve kulutab. Üldiselt on ta nõudlik, sest kui meie midagi valesti teeme ja vahele jääme, on tema see, kes ülemustelt nahutada saab. Ohutusinspektor on siin tragi ja tähtis tegelane, kes igapäevaselt oma ringe teeb ning ka väikseimate eksimuste eest noomitusi kirjutab, suuremate eest lahti laseb. Nii sai üks meie meeskonnaliige näiteks ettekirjutuse, kuna rekkajuht tolknes helkurvestita vales kohas ning ta ei suunanud teda piisavalt kiiresti tagasi rekkasse. Omakeskis saab meil aegalsematel päevadel aga nalja palju ning tundub, et üldiselt on ta meiega rahul. Paar korda on mõne üsna suvalise asja peale “vihastanud” ja mõne jämedama sõna podisenud, aga kui ta peale seda meie “kontorisse” suundub, teatab ta mulle, et see oli selleks, et meeskond “ärkvel” püsiks ja laisaks ei muutuks.

Enamus supervisoreid tunduvad toredad mehed, kes hoiavad oma meeskonda ja nagu tavaliselt- siis ülemused ei meeldi siin kellelegi, aga head nägu peab tegema. Igaljuhul tunnen, et olen saanud parima võimaliku töö (weighbridge oleks vast veel parem ehk) ning usun, et aeg siin tuleb põnev :).

Kui purustada midagi polnud ja söemahutite juures koristama pidi…

Griffithi suurim vaatamisväärsus “Hermits cave”- ehk kunagi elas Griffithis mees, kes vihkas inimesi ja kolis koobastesse.

Karvased majakaaslased 🙂

Nemad seekord veiniks ei läinud, kummalisel kombel vedeles crusheri juures aga suur hulk sibulaid 🤔

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s