Kuala Lumpur, Borneo ja Phuket

Tere taas! Kirjutan seekord juba Phuketilt, Taimaalt, kuigi osa postitusest on kirjutatud Kota Kinabalul. Annan kiire ülevaate meie viimastest päevadest Kuala Lumpuris, puhkusest Borneol ja esmamuljetest Phuketil. Marc viskab kildu, et oleme juba koduteel. Malaisia oli meie reisi kõige kaugem punkt. Phuket ja Sri Lanka on sammud kodu poole 🙂

Nagu eelmises postituses mainisin, tuli meile Malaisiasse külla Marci ema. Veetsime koos 5 päeva Kuala Lumpuris ja siis tulime Kota Kinabalusse Borneol. Kuala Lumpuris oldud viimaste päevade tähtsaim sündmus on kindlasti see, et Henryl täitus juba kolmas eluaasta. Kuigi Henry on väga suur magusasõber, siis üllataval kombel ta torte ja kooke suurt ei armasta. Aga mis sünnipäev see ilma tordita oleks? Ja noh ainult enda rõõmuks tort osta oleks ju ka veider. Õnneks maitseb Henryle jäätis ja leidsime enda lähedal ühe sellise poe, kus müüakse käsitööna valminud jäätisetorte. Selles valikus ei pidanud keegi pettuma 🙂 Henry sai kingituseks veeta päeva koos minu ja Marciga lõbustuspargis, mille üks osa oli ka veepark. Me kõik nautisime kolmekesi aja veetmist. Sellist võimalust pole nii ammu olnud.

IMG_20190131_112053
Henry lemmik atraktsioon lõbustuspargis oli Colorado Splash nimeline atraktsioon. See oli sisuliselt kõrge limägi, kust kummipaadiga alla sai lasta. Meile Marciga oli esimene kord hirmsam kui Henry jaoks 😀 Kokku lasime sealt alla vähemalt 4 korda.

 

IMG_20190131_105358
Peamiselt oli meil võimalik käia ikkagi titekate asjade peal 😀 Samas neid titekaid asju me ei korranud mitte ühtegi, sest need olid ka Henry jaoks võrdlemisi igavad.
IMG_20190131_150747
Sünnipäevalaps koos oma uhke tordiga
IMG_20190131_154105
Boonuseks oli jäätisetordi juures veel see, et pakendis sees oli külma hoidmiseks kuivjääd, millega pärast mängida sai 😀

Kuala Lumpuris käisime veel ka linnupargis. See kujutas endast suurt võrguga kaetud vabaõhu parki. Linnud jalutasid ja lendasid enamus vabalt ringi, kuid oli ka puurides linde. Park oli jaotatud erinevateks tsoonideks, mis olid ustega ühendatud. Nägime seal kõigile teadatuntud flamingosid, paabulindusid, jaanalindusid, emusid, erinevaid kakkusid, papagoisid ja lõpmata palju meile kui mitte linnutundjatele võõraid linde. Lisaks lindudele kohtasime pargis ka ahve. Park ise oli samuti väga kaunis – kohati nagu metsik loodus. Lopsakas rohelus, veesilmad, suures koguses vabalt ringi liikuvaid linde – kõike seda ühes pilvelõhkujaid täis linnas. Mõnus! 🙂

Kolmandal veebruaril lendasime Kuala Lumpurist Borneole, mis on tuntud kui loodusesõprade paradiis (ja seda põhjusega). Meie elukohaks Borneol on linn Kota Kinabalu. Siia jõudes kogesime taas kerget kultuurišokki nagu siis kui esialgu Taisse jõudsime. Kuala Lumpuris jõudsime juba ära harjuda mugavama ja tsiviliseerituma elukorraldusega. Kota Kinabalu linn ei ole kuigi ilus ja mis muudab selle lausa ebameeldivaks, on prügi ja räpasus, mis kõikjalt vastu vahib. Pahatihti kaasneb sellega ka halb hais. Siinne rahvastik ei ole veel sealmaal, et oskaks väärtustada puhast elukeskkonda või loodust. Meie esmane reaktsioon oli, et issand, miks me siia ronisime?! Kui silmadele mingi prügi eemaldav filter peale panna, siis tegelikult oleks tegu ju ilusa kohaga: Mere ääres, ümbritsetud rohelistest saartest, paksust mägisest džunglist, vaatega kaunile päikeseloojangule. Kui olime oma esmasest kultuurišokist toibunud ja hakkasime väljasõitudel käima, siis avastasime ka selle koha tegeliku võlu. Üllatus, üllatus, selleks on loodus!

IMG-20190215-WA0000IMG_20190207_135348

IMG_20190207_193722
Poest saab osta linnupesajooki. Kohe leti juures, et oleks hea kaasa haarata. Seekord jätsin ostmata.

IMG_20190210_084253IMG-20190214-WA0022

Meie esimeseks suuremaks väljasõiduks oli retk Kinabalu rahvusparki, Desa piimalehma farmi (siin maal on see haruldane) ja Poring kuumaveeallikatele. Saime pakkumise ühelt briti juurtega vanemalt taksojuhilt, kes meid ükspäev rannast koju sõidutas. Kokkulepitud päeval korjaski onuke meid hommikul kell 8 auto peale ja alustasime sõitu Kinabalu rahvusparki. Ilm oli veidi pilvine ja mida rohkem mägedesse jõudsime, seda pilvisemaks läks. Kõik õlejäänud päevad enne ja pärast seda sõitu on paistnud päike… Igatahes, kui olime Kinabalu parki kohale jõudnud, ostis taksojuht meile piletid ära ning jättis seejärel vaateplatvormile ootama, kuniks ta auto ära pargib. Vaateplatvormilt ei olnud näha mitte kui midagi, sest udu/pilved oli nii paks, et igasugune nähtavus oli kadunud. Kui taksojuht meie juurde tagasi jõudis, hakkas tagatipuks vihma tibutama ning otsustasime hoopis edasi sõita ja tagasiteel uuesti siin peatuda. Järgmine sihtkoht oli  piimalehma farm. Meie suureks üllatuseks oli farmi nii suur tung, et pidime auto päris kaugele tee äärde parkima, et siis ülesmäge farmi suunas kõmpida. Isabel kotti, Henry kukile ja meie jaoks ei olnudki see nii suur väljakutse. Taksojuht ise jõudis meist hulga hiljem kohale ja oli pikast matkast väsinud. Farm asus kõrgel mägedes, kus temperatuur oli üsna vilu. Vihma õnneks ei sadanud, aga pilvine oli kahjuks ikka ja seetõttu ei näinud me kauneid vaateid, mis sealt oleksid avanenud. Lisaks lehmalaudale oli farmis ka eraldi ala, kus lapsed said vasikaid ja kitsesid paitada ja sööta. See neile väga meeldis. Laudas me midagi eriskummalist ei täheldanud. Tavalised musta-valgekirjud piimaandjad nagu Eestiski. Mis selle farmi aga minu jaoks eriliseks tegi, oli seal pakutav värske jäätis. See viis küll keele alla. Oleks tahtnud seda kohe hulgim koju kaasa osta, aga see kurjam ju sulab autos ära. Lisaks müüsid nad seal kohapeal ka liitriseid piima tetrapakke ja pooleliitriseid šokolaadipiimapakke. Kohalikud ostsid neid ja jõid kõrrega otse pakist. Farmist me piima kaasa ei ostnud, aga hiljem märkasin sama farmi piima ja jogurtit ka linnas toidupoes. Siis ostsin küll. Kohalik kraam ikkagi. Piim on vast piim nagu piim ikka, ma seda ei oska kommenteerida, aga jogurt oli küll väga positiivne avastus. Nimelt on nende puuviljajogurtid suhkurvabad. Maitsestamiseks on kasutatud vaid puuviljapüreed ning seejuures on jogurt väga maitsev.

Nagu ma ütlesin, siis piimafarmi jõudes ootas meid ees juba hordide viisi inimesi. Selle põhjuseks on koolivaheaeg. Farmist lahkudes jäime omadega ummikusse. Ikka totaalselt. See tundus nii naeruväärne. Oleme keset metsa, kitsal mägiteel, mis viib piimalehma farmi, ning istume ummikus. Tagasiteel oli ummik juba ka teel farmi, mitte ainult farmist ära. Paljudel autodel oli raskusi kallaku peal üles venimisega ja see tekitas kaost veel juurdegi. Meie õnneks oli lastel lõunaune aeg ja nad mõlemad magasid ummiku maha, ärgates alles meie järgmises peatuskohas: kuumaveeallikatel.

Kui olime lõpuks ummikust välja saanud, siis edasi kulges sõit probleemideta ja kuumaveeallikate juures leidsime parkimiskoha parklas, mitte kuskil kaugel tee ääres 😀 Aga rahvast oli siingi palju ja seni kui me riideid vahetasime läks autojuht uurima, kas leiab meile vaba vanni. Tagasi tulle ta ütles, et vaba vanni hetkel pole, kas oleksime nõus jagama. Me kehitasime õlgu, et ikka oleme. Spa-s me ju ka jagame vanni teiste inimestega. Ainult et me ei kujutanud päris hästi ette, mida need vannid endast siin kujutavad. Meie eeldasime suuri ümaraid mullivanne, mis mahutab palju inimesi. Tegelikkuses on tegu kitsa süvendiga, kuhu sa ise kraanist vee sisse lased ja kuhu mahubki vaid üks pere. Või näiteks kaks tursket meest. Mõne hetke pärast siiski üks vannike vabanes. Lasime sealt esmalt vee välja ja siis uue sisse. Teisi turiste me eriti ei märganud. Koolivaheaja tõttu olid kõikjal ikka kohalikud moslemipered, mis tähendas, et mina ja mu ämm olime ainsad bikiine kandvad naisterahvad samas kui teised naised üleni kaetud olid. Vannides kümblesidki tegelikult peamiselt mehed ja lapsed. Üsna veider kogemus, peab ütlema, aga lastele jällegi meeldis. Ja no reisimise üks eesmärke ongi ju näha midagi uut 🙂 Tänu ummikule oli pärast kuumaveeallikatelt lahkumist kell juba nii palju, et Kinabalu rahvusparki minekuks enam aega polnud. Kodutee oli niigi 2,5h autosõitu. Tagasiteel taevas selgines ja saime ikkagi Kinabalu mäe ära nähtud. Tegime tee ääres kiire peatuse ja mõned pildid. Koju jõudsime hilja pimedas, palju hiljem kui planeeritud. Meie vaene taksojuht oli ka pikast päevast nii väsinud, et lubas järgmine päev puhkepäeva võtta 😀

IMG_20190206_172637
Kinabalu mägi

IMG_20190206_172555

Järgmine põnev väljasõit oli merele ja Tunku Abdul Rahman rahvusparki. Tegu siis viiest saarest koosnevast kaitsealast. Meil Marciga oli plaanis sukeldumas käia ja ämm pidi seni lapsi valvama. Kiirpaat poetas ämma ja pudinad esmaslt Sapi saarele ja meie läksime esimesele sukeldumisele. Mina veits algul pabistasin, sest viimasest sukeldumisest on juba palju aastaid möödas ja teooria oli kõik ununenud. Õnneks tehti meile kiire teooria ülevaade ning mõned harjutused madalas vees, enne kui päris sukelduma läksime. 1,5 tunni pärast korjasime ämma Sapi saarelt peale ning suundusime Gaya saarele. Jälle poetasime mitte-sukeldujad kaldale ja läksime ise uuesti merele. Pärast teist sukeldumist läksime ka ise Gaya saarele ja sõime seal lõunat. Osa seltskonda läks pärast lõunat veel kolmandale sukeldumisele, aga meie jäime seekord laste ja ämmaga rannamõnusid nautima. Ämm oli lastega 2*1,5h üksi võõral saarel ja oleks olnud julm ta uuesti üksi jätta. Seda enam, et üksinda ei julge ta lastega mere äärde minna ja niiviisi palavas neile tegevust leiutada ja oodata ei ole üldse lõbus. Siiski ta sai suurepäraselt hakkama. Isabel tegi ta süles isegi oma lõunauinaku ära. Samas ei olnud meil endil midagi selle vastu, et nüüd natuke lastega rannas mõnuleda.

IMG_20190208_120118IMG_20190208_120113IMG_20190208_093945

IMG_20190208_133306
Isabel teeb lõunauinakut

IMG-20190214-WA0021IMG-20190214-WA0020IMG_20190208_144438IMG_20190208_152541_01

IMG_20190208_163544
Henry vajus sügavasse unne tagasiteel, peaaegu silmapilkselt 😀

Järgmisena oli meil plaanis minna jõekruiisile läbi džungli, et näha mingeid haruldasi suure ninaga ahve ja pimedas helendavaid kärbseid (firefly). Minul aga oli sel päeval krooniline kõhulahtisus ega saanud kuskile minna. Jäin Isabeliga koju ja saatsin teised peale lõunat  kruiisile. Esmalt pidid nad sinna 2h bussiga sõitma ja pärast sama tagasi. Isabeliga olekski see sõit väga tülikas olnud. Muidu paadisõit oli tore, loodus ilus, ahvid nähtud, kärbsed nähtud ja söök olevat ka üllatavalt maitsev olnud.

IMG-20190214-WA0018IMG-20190214-WA0017IMG-20190214-WA0015IMG-20190214-WA0019

Gaya saarel rannas käimisest jäi meile nii hea mälestus, et otsustasime uuesti saare peale sõita. Järgmisel korral läksime Manukan saarele. Ei pidanud ka seekord pettuma. Rand oli väga ilus. Võimalus olla nii puude all varjus kui ka päikese käes. Lisaks oli ranna lähedal korallrahu ja seal ujus ringi palju kalu, keda oli hea snorgeldades või paadisillalt jälgida. Käisin ka väiksel jalutuskäigul ja kohtasin suurt sisalikku ning leidsin ühe väga mõnusa PADI sukeldumiskeskuse, kus saab endale sukeldumise sertifikaate teha või lihtsalt kaunis kohas puhata ja vahepeal sukeldumas ka käia.

IMG_20190212_114141IMG_20190212_112805IMG-20190214-WA0020

IMG_20190212_113322IMG_20190212_130705IMG_20190212_130712

Kuna lastega koos kõikjale minna ei saa ning me ei taha ämma ka terveteks  päevadeks lastega üksi jätta, siis otsustasime teha nii, et mina ja Marc võtame kumbki ühe päeva ja teeme, mida soovime. Teine jääb siis samal ajal koos laste ja ämmaga. Marc otsustas minna uuesti sukelduma, mina raftingule (kärestikulisel jõel kummipaadiga) Padas jõe peale.

Selleks, et minna raftingule, pidin hommikul ärkama kell 5. Kell 5.20 korjas minibuss mind ja 6-liikmelise hiinlaste seltskonna peale ja sõidutas rongijaama. Sõitsime kahe erineva rongiga enne kui jõudsime sihtkohta. Bussi-ja rongisõit kokku kestis umbes 4 tundi. Bussisõidu ma unelesin maha ja rongis vahtisin kogu aja aknast välja, sest sõitsime enamus ajast keset loodust ja see oli nii ilus. Kohale jõudes vahetasime teenusepakkuja “kontoris” riided, panime päästevestid selga, kiivrid pähe, jätsime kogu oma maise vara maha ja läksime uuesti rongi peale, et edasi raftingu alguspunkti sõita. Rafting ise oli mõnus. Sain naerda, sain kiljuda, sain lõõgastuda. Kärestikud ei olnud nii väljakutsetpakkuvad, kui ma lootsin, aga väikse adrenaliinilaksu ja nalja sai ikka. Mõnes rahuliku vooluga kohas lubati meid ka paadist välja ujuma. Saavutasin täieliku õndsuse tipu kui selili olles vooluga kaasa triivisin, silmad kinni, päike nägu paitamas. Ümberringi vaid metsik imeilus loodus, linnulaul ja veel paar turisti. Sain sellest päevast tõelise positiivse energia laengu. Tegu oli sõbrapäevaga, aga mina tegin midagi täiesti isekat ja ainult iseendale. Küll oli hea! 😀 Siinkohal muidugi tervitused minu sõpradele: olete nii nii kallid ja igatsen teid väga! Raftingult jõudsin tagasi kella 17 paiku ja üllataval kombel oli mul veel isegi jaksu õhtul Marciga välja minna. Käisime Jaapani restoranis söömas ja pärast linnavahel jalutamas, et Marci emale värskeid puuvilju koju kaasa osta. Järgmine päev lendasime meie Phuketile ja Marci ema tagasi koju. Raftingureisist on mul praegu ainult rongi aknast tehtud pildid. Raftingule ma telefoni kaasa ei saanud võtta, aga meiega sõitis kaasa ühemekajakis fotograaf, kes mõne kärestiku peal pilte tegi. Näitan neid kunagi hiljem kui olen need kätte saanud.

IMG_20190214_091108IMG_20190214_091542IMG_20190214_091553IMG_20190214_091545IMG_20190214_091552IMG_20190214_090103IMG_20190214_090552IMG_20190214_090603

IMG_20190214_183258
Eelroog. Restoran oli avatud köögiga ja selle ümber olid istekohad. Meie istusime ka köögi äärde ja vaatasime tõelisi proffe oma tööd tegemas.
IMG_20190215_095208
Minekuvalmis

Reis Phuketile kestis oodatust kauem. Läksime Kota Kinabalu lennujaama aegsasti kohale, aga kui lennuki eeldatava väljumiseni oli jäänud vähem kui tund aega, teatati, et lend lükkub 2,5 h edasi. Kuna meie pidime Kuala Lumpris Phuketi lennule ümber istuma, siis tänu esimese lennu hilinemisele pidime ka teise lennu hilisemaks broneerima. Mingeid lisakulusid see ei tekitanud, aga tüütu lihtsalt. Ega need lastega reisimise päevad ei ole nagunii teab mis nauding ja me pigem loodame võimalikult kiiresti sihtkohta jõuda. Kuala Lumpuris olid ka veel mõned viperused, millest ma ei viitsi pikemalt kirjutada ning ka see lend hilines, aga lõpuks me siiski kohale jõudsime.

IMG_20190215_102911

 

 

IMG_20190215_105542
Kota Kinabalu lennujaama turvakontrollis korjatakse lastelt mänguasjad ära. Turvalisuse huvides 😀
IMG_20190215_131555
Isabel väsis ära lennuki ootamisest

Phuketi lennujaamast korjas meid peale üks meie võõrustaja tuttav taksojuht ja sõidutas uude kodusse Rawai piirkonnas. Omanikud ise olid juba reisile läinud ning võtmed andis meile üle taksojuht. Elame siin ühes pisikses traditsioonilises eramajas, kus on ka väike aiake. Maja asub rahulikul tupiktänaval, kus hommikul äratab linnulaul ja kuke kiremine. Samas on ka peatänav, kus on kõiksugu poed, restoranid, teenuspakkujad, väga lähedal. Maja ise on muidu täiesti tipp-topp, aga meie jaoks väga veidralt “sisustatud”. Sisustus tegelikult peaaegu puudub. Terve elamise peale ei ole mitte ainsatki riidekappi, kummutit ega sahtlit. Master magamistoas on voodi, telekalaud paari riiuliga ja televiisor. Teises magamistoas on voodi ja üks toru, kuhu riideid riputada. Elutuba pole. Selle asemel on kontor: 2 lauda, 2 kontoritooli, 2 suurt puidust tooli. Kogu majapidamise ainsad kapid on köögis. Sealgi on on neid ainult 2 ja need on elanike köögitarbeid täis. Master magamistoas on mõned suured kinniteibitud kastid, kus elanikud ilmselt oma eraasjad on pakkinud. Aga kas nad igapäevaelu elades hoiavad ka näiteks oma riideid kastides? Veidi arusaamatuks jääb kuidas siin elatakse. Meie asjad on ka siis praegu kottidega kastide otsas, laudade peal ja põrandal. Kõige suuremat puudust tunneme diivanist. Just õhtul kui lapsed on magama pandud, tahaks end diivanile siruli visata, aga mida pole, seda pole. Aga mis seal ikka, eks me kohaneme ka selle koduga nii, nagu oleme kohanenud kõigi eelmistega. Täna hommikul käis Marc juba esimeses taipoksi trennis, homme lähen mina joogasse. Maja juures basseini pole ja auto, millega saaks mere äärde sõita,  saame alles homme. Kuna tahtsime end vees värskendada ja lastele rõõmu teha, läksime lähimasse kuurortisse, et nende basseini kasutada. Lähim kuurort osutus aga naturalistide (loe: nudistid) kuurortiks. Meil oli sellest savi, paljaid kehasid ennegi nähtud. Ise jätsime esialgu ujukad selga, aga üsna pea tuldi ütlema, et me põhjustame sellega ebamugavust. Niisiis olimegi lõpuks perekond porgandeid nudistide spas. Õnneks rahvast seal palju polnud ja basseinis sulistasimegi ainult oma pere keskis. Lastele ostsime koduhoovi ka pisikese täispuhutava basseini.

IMG_20190218_084647

IMG_20190217_211248
Hommikusöögiks tehtud puuviljasalt. Vähemalt puuviljades ei pea siin pettuma.

Selleks korraks kõik, järgmine kord kirjutan juba täpsemalt meie tegemistest Phuketil 🙂

 

One Reply to “Kuala Lumpur, Borneo ja Phuket”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s