Eliidi raske elu-

Ilmad lähevad järjest jahedamaks, lehed kollasemaks ning Griffithi aeg hakkab lõpule jõudma. Vahepeal on pikk paus olnud kirjutamisel, aga ega siin on elu käinud ikka samas rütmis- töö ja trenn. Nädalavahetustel väiksed kokkusaamised ja lõpuks õnnestus ka kamba eestlastega ( kes muide, muljetavaldaval kombel Itaalia päritolu kohalike seas, suutsid moodustada restorani suurima ja lärmakama laua) koos restoranis värsket pastat mugimas käia. Kes iganes mingil põhjusel siia peaks sattuma, siis Zecca on mõnus, mitte liiga peen, aga siiski kvaliteetne ja chill koht, kus saab ehtsat värsket pastat ja muid klassikalisi Itaalia rooge maitsta- 66 aud kolme käigu, veini ja limoncello eest ei ole minu arvates ka ütlemata kõrge hind. Peale peent ja rikkalikku söömaaega otsustasime Aeria seekord vahele jätta ning liikusime edasi Rasmuse ja Paula poole ning hävitasime Casellast tasuta saadud veini kaardi- ja lauamängude kõrvale. Eks neid majapidusid on siin iga nädalavahetus tegelikult olnud ja mitmes kohas, mina olen aga enamasti kas kuskil mujal parasjagu viibinud või pigem rahulikumast osast osa võtnud ja peale “beer pongi” maratoni üsnagi mõistlikul ajal koju jalutanud (vanainimese asi?? 😀 ) Kojujalutamise eest olen saanud kohalikelt veidi noomida, eks see veidi rumal komme on ehk tõesti igalpool keset ööd üksinda tänavatel kõmpida, aga siiani on läinud õnneks hästi. Dennis tuletas meelde paari kuu tagust juhtumit, kus üks noor naine lähedalasuvas asulas jõhkralt mõrvati, kui ta üksinda ringi tuias…. mõtlesin kõigi nende kohalike veidrike peale, keda ümberringi silmanud olen ja lubasin, et olen edaspidi veidi ettavaatlikum.

Töö viimastel nädalatel crusheri juures muutus taaskord sama totraks nagu see alguses oli- palju niisama passimist ja puhta põranda pesemist, kuid õnneks sain “general cellar” -isse suunduda ja paariliseks on mul jälle Mia- sama Iiri neiu, kellega oma esimesed kaks treeningpäeva veetsin. Jahedamate ilmadega on general mõnus ja vaheldusrikas, aeg läheb kiirelt ja pidevalt on midagi õppida. Samas olen endiselt õnnelik, et 40-50 kraadise kuumaga seda tegema ei pidanud. Lauspäikese käes päev otsa 4-5 korrust treppe ronida ja vahepeal raskeid voolikuid vedada ei ole just unistuste töö.

Tegelikult on olnud siin päris tore inimesi tundma õppida, seltskond on kirju ning olen avastanud üsna mitu inimest, kellega kindlasti ka tulevikus loodan suhelda. Kirkega näitekeks oli tema viimasel päeval minu jaoks veidi naljakas vestlus. Venitasime aega parajaks tankide vahel ja jutustasime, kui ta järsku teatas, et talle tunduvat, et ma olen elanud mingit “eliidi elu” 😀 . Ei osanud kohe ausalt öeldes sellepeale kuidagi reageerida- mis mõttes eliidi elu?? Mina?? Aga temale tundus see, et mulle meeldib reisida ja väljas söömas käia “eliit”. Pani ausalt öeldes mõtlema küll, ühest küljest selle peale, et peab ikka oma võimalusi ja kogemusi rohkem hindama- ise ma ehk ei tuleks selle peale, et oma elu nii kirjeldada, aga teisalt ka sellele, kui erineva tähendusega mõned sõnad inimeste jaoks on. Meenus mingi artikkel mida hiljuti lugesin, kus väideti, et inimesed paigutavad ennast mõttes mingisse kindlasse ühsikonna klassi, tavapäraselt oma vanemate sissetuleku järgi, ning seavad endale alateadlikult sellega maksimaalse väärtuse- kõige kõrgema sissetuleku või koha karjääriredelil, kuhu nad enda arvates jõuda võivad ning mida nad väärt on. Selle juurde kuulub ka loomulikult kaasnev elustiil- asjad, mis meie peas justkui kuuluvad või ei kuulu antud sotsiaalse klassi eluviisi juurde. Maailma rikkaimad seavad oma väärtuse lihtsalt oluliselt kõrgemale või ei sea endale neid piire, mis aitab neil oma eesmärke saavutada ning järjest uusi ja suuremaid seada. Miks peaks reisimine ja elu nautimine kuuluma mingisugusele erilisele “eliidile?” Tegu on minu arvates pigem valikute, väärtuste ja sellega, kui palju vaeva millegi nimel ollakse valmis nägema ja natuke teeb nagu kurvaks see, kui keegi arvab, et head asjad on vaid mingile muule inimgrupile mõeldud, mitte neile. Aga mis seal ikka. Eks ma ise ilmselt teatud määral teen seda ka ise mõningate asjadega- ei kujuta ette ennast miljonilossis elamas ja mitmetuhande eurost t-särki kandmas.

Vahepeal käisin taaskord Canberras, pühasid nautimas ning rahvusvahelisel folkfestivalil. Telefon pimedas häid pilte ei tee ja videosid siia üleslaadida ei saa. Aga oli suur ja uhke festival, palju esinejaid, palju töötube, sealhulgas nii kõhutants kui tango 🙂 ja loomulikult suurel hulgal head sööki. Huvitaval kombel silmasin seal võrdlemisi suurel hulgal vanemaid daame, kes kuidagi ei tahtnud leppida sellega, et nad 20 asemel 80 on ning olid arvanud vajalikuks näo kõrvadetaha klammerdada- oli ikka hirmus vaatepilt küll.

Mõtteid selle kohta, mis edasi teha, on palju, aga kindlaid otsuseid veel pole vastu võtnud, esialgu sõidan tagasi Newcastlisse ja siis saab edasi vaadata.

Kes loeb ja viitsib- vajan nõu- kas teha septembris Peruus läbi 5-päevane pikk matk Andides, ööbides võrdlemisi suurtel kõrgustel telgis 0 lähedastel temperatuuridel (Salkantay retk) ja lõpetades Machu Picchul või pigem teha 3 päevane tuur nii, et esimene päev on mägedes rattaretk, teine päev zipline üle suure oru ja kolmandal päeval 28 km Machu Picchu juurde (Inca traili lõpposa), nii et vahepeal ööbimised hotellis? (Hind on sama) Rasked otsused, ühest küljest tahaks ennast proovile panna, aga kas see on väärt kalli matkavarustuse ostmist ja kaasasvedamist, kui ei ole kindel millala ja kui palju seda edaspidi kasutaks…usun, et mõlemad variandid oleks ägedad igal juhul :). Kui ilm on ilus, siis teeks nagunii päevaretke Rainbow mountaini juurde ja/või Colka kanjonisse (aeg on kahjuks siiski piiratud seal ja kõike ei jõua).

Allpool mõningad tehtud pildid, vabandan kronoloogiliselt segase ja absoluutselt ebatäpse järjekorra pärast, aga üritan alla väiksed kirjeldused panna, et paremini arusaadav oleks, mis toimub 🙂



“Casella” 😀
Viimane simman selleks korraks 🙂

Igas vanuses külastajad folgil chillimas

Väiksed paksukesed päikese käes

RIP väike sisalik

National Folk Festival 2019

Canberra lookout

Canberras käisime Mimi juures söömas, nii Mimi kui Meghan on indoneesia päritolu ning parajasti oli külas Meghani ema, kes kokkas köögis tervele armeele traditsioonilist indoneesia toitu teha. Ma siiani ei saa aru, kuidas nad oskavad tofut ja tempeht nii maitsvalt valmistada, minu katsetused on siiani üsna haledalt väljakukkunud. Ka rohumarmelaadi jook oli põnev ja üllatavalt maitsev. Lisaks saime kohalikust pühadetraditsioonist osa võtta ja Summerile šokolaadimune ja jäneseid aeda otsimiseks peita.

Veel söögipilte…kui käid trennis, aga klubil on sünnipäev ja nad kõiki kohaletulijaid heldelt kostitavad peale ränka kalorikulutamist…

“Smoke some crack with a baby owl” ja muud toredad ülesanded lauamängudes

Veel korra Canberra lookout

Pastast pilti ei teniud, aga Zezza riccotta cannellonid said jäädvustatud 🙂

Kööki, Koiza, Maikel, Volta, Christen, Ella ja Dennis viimast õhtut kõik koos crusheril 🙂

Ei tasu valel ajal kraane ega klappe lahti keerata- õnneks oli tegu magusa viinamarjamahlaga ka- eriti meeldivalt kleepuv kraam

The Health Hut – “tervislikud” rafineerimata suhkru, piima ja gluteenivabad (??? Kuidas???) “no tella” vahvlid…no …suhkru nad võisid ju asendada mingi muu asjaga, aga pagan, nutella on ikka nutella ja peale seda hunnikut (tegu on topeltkihiga siiski, mille vahel on samuti nutella) tundus diabeet lähemal kui kunagi varem

Harley!! Minu lemmik Canberras 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s