The winter is coming 😬

 

Aeg on nüüdseks juba nii kaugele jõudnud, et isegi rannikul on inimesed sunnitud pikki pükse ja jopesid kandma, leidub küll indiviide, kes jonnakalt shortsides ja t särgis ringi kakerdavad, aga mina nende hulka kindlasti ei kuulu. Meeldiv (ja ka mõningal juhul tüütu) on see, et päris sooja jopet peab kandma vaid siis, kui päikest parasjagu näha ei ole ning keskpäev meenutab endiselt keskmist Eesti suve. Tööga on enidselt lood kahtlased, kuna Matt hetkel abilisi ei vaja ning eks see töötamine seal oli nagunii riskantne. Noorsootöö organiseerimine võtab esialgselt planeeritust rohkem aega ja nii olen tagasi oma vana lemmiku, klienditeeninduse, juures. Enamus söögikohti on siin spetsialiseerunud kas hommik+lõunasöök või vaid õhtusöögile. Seega on teenindussektori inimestel kombeks kaks-kolm töökohta korraga. Esialgu teen mõne vahetuse õhtusööki hispaania köögile spetsialiseerunud restos, kus lisaks sellele, et olen üks paljudest välismaalastest (kohalikke on seal vaid käputäis) ei ole ma kaugeltki mitte ainus Baltikumi esindaja ega ka mitte esimene eestlane. Resto omanik on Peruust pärit Raul ning enamus töötajaid on kas Peruust või Tšiilist, aga leidub ka hispaanlasi ja britte, kolumbialasi ning juhatajad on Lätist ja Kariibi saartelt. Vaid UK päritolu Daniel ning mõned kohalikud tüdrukud käivad seal ülikooli kõrvalt raha teenimas. Enamus on minuga sarnases olukorras migrandid, kel on haridus ning töökogemus oma riigist, kuid Austraalia karmide reeglite, kõrgete tasude ning aeglase bürokraatia tõttu on nad sunnitud muid variante otsima, kuniks asjaajamine järele jõuab. Nii tegelevadki füsioterapeut, toitumisnõustaja ja operatsiooniõde reedeõhtuti tapaste serveerimisega. Õnneks on omanikud ning juhatajad mõistlikud ning toredad, valitseb lõbus ja sõbralik õhkkond, kus ka kiireimal ajal ei leidu lahenduseta probleeme. Ettekandjatelt eeldatakse õhtusöögi peremeeste rolli- nagu Santa (lätlane) ütles: kui kliendid tahavad teenindajat, mingu MacDonaldsisse, nemad tulevad meie majja sööma ja seega käib kogu asi meie reeglite kohaselt. Toit on tapaste kohta küll minu arvates küllaltki suurtes kogustes, kuid väga maitsev ning õhtu lõpus valmistatakse ka meile omavahel jagamiseks menüüst üht-teist. Raha ma seal küll palju ei teeni, kuid kui muu tööga veel kaua aega läheb, siis annab Bocados mulle teistesse restodesse kandideerimisel suure eelise. Muude töökohtade puhul saab enamasti saatuslikuks viisas leiduv 6 kuu piirang, aga lootus sureb viimasena 🙂 .

Mis veel uudist on see, et omanikud otsustasid, et aitab küll ja müüvad meie toreda maja maha, enne seda on vaja meil muidugi kõik läikima lüüa ja ära parandada, et tagatisraha kätte saada. Ja seda kõike 30 päevaga… Õnneks sõidavad Steph ja Eddie Euroopasse reisile ja olid meeleldi nõus oma kodu selleks ajaks (ja vb ka veidi kauemaks) meiega jagama, vastutasuks saame nende kahe pisikese koera eest hoolitseda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s